Valmis kosmoselennuks!
Kui grupp nimega Klaxons meediahorisondile tõusis, liideti ta kokku nimetusega nu-rave. Mingi nimi tuli ju välja mõelda, briti press vist suurt muuga ei tegelegi kui žanrite ja žanrite alažanrite väljamõtlemisega, kuradi saarlased. Oli, mis oli, aga unustage see reivijutt ära, kui te seda juba teinud ei ole. Klaxons on nüüd nu-metal! Just niisama palju, kui ta kunagi nu-rave on olnud. Nende debüütplaadi helimaastikud kujundas produtsendina James Ford, Simian Mobile Discost. Ka selle plaadi oleks pidanud produtseerima Ford, aga pikaleveninud salvestused viisid ta albumist lahku. Väidetavalt ei meeldinud plaadifirmale Klaxonsi esimene ebakommertsiaalne ports lugusid uueks plaadiks ja ta saatis nad uuele salvestusringile, mistõttu asemele tuli Ross Robinson, keda tuntakse ka nu-metal’i ristiisana, produtseerinud ka Limp Bizkitit, Slipknoti ja Sepulturat. Ma ütleks, et Rossi rasket kätt on mõnes loos tunda ka, kui poisid nii ilusti ei laulaks ja nende asemel mõmiseks mõni räpp-metalli tola, oleks see käsi raskem veel, kuula näiteks lugusid “Extra Astronomical” või “Flashover”. Teisalt kannatab mõni teine pala ülekompresseerituse all, lihtsalt liiga lapikuks on kõik instrumendid pigistatud, kuigi noortele ilmselt meeldib.
Mida on siis aastad muutnud? Esiteks on muusika muutunud tihedamaks ja plaat kui ideaalis ju mingisugune terviklikum idee on paremini välja kukkunud. Eks on ka teada, et esimene plaat anti välja jõle kiiruga, sest oli tarvis haibi üürikest laineharja ära kasutada. Seda tükki tehti ju kolm aastat. Klaxonsi kahtluseta trump – hea meloodiatunnetus ja oskus otse keskajusse jõudvaid refrääne kirjutada – on siin veelgi kindlamasse vormi valatud. Saund on kasvanud suurejoonelisemaks, nagu tõestab klaveripartiiga esiksingel “Echoes” või falsettrefrääniga “Venusia”, mis ei tähenda, et nad kuidagi Coldplayd või Muse’i turuosa ohustaks.
Kui panite tähele, siis plaadi kaanel on kass-astronaut, täies mundris ja valmis lennuks. Niisamuti Klaxons – “Valley of The Calm Trees” on mõnusalt gravitatsioonivaba kosmosepop (aga mitte debiilne) ja “Future Memories” sama süüdimatu ajamasina muusika. Korduvate kuulamiste puhul ma küll leidsin ennast ka küsimas, et kas see Klaxonsi muusika struktuur päriselt ka koos püsib või vahest lihtsalt petab ära, et püsib. Vokaalselt ei tee poisid ju midagi paremini, kui laulavad sõbralikul häälel omi lugusid, tehes seda tihti, aga närviliste basside ja katkiste riffide kohal rippudes. See dissonants ei pruugi alati funktsioneerida ja tundub, et üht või teist peaks muutma. Kokkuvõttes sai sümpaatia kahtlusest võitu. 8