Mida on siis aastad muutnud? Esiteks on muusika muutunud tihedamaks ja plaat kui ideaalis ju mingisugune terviklikum idee on paremini välja kukkunud. Eks on ka teada, et esimene plaat anti välja jõle kiiruga, sest oli tarvis haibi üürikest laineharja ära kasutada. Seda tükki tehti ju kolm aastat. Klaxonsi kahtluseta trump – hea meloodiatunnetus ja oskus otse keskajusse jõudvaid refrääne kirjutada – on siin veelgi kindlamasse vormi valatud. Saund on kasvanud suurejoonelisemaks, nagu tõestab klaveripartiiga esiksingel “Echoes” või falsettrefrääniga “Venusia”, mis ei tähenda, et nad kuidagi Coldplayd või Muse’i turuosa ohustaks.

Kui panite tähele, siis plaadi kaanel on kass-astronaut, täies mundris ja valmis lennuks. Niisamuti Klaxons – “Valley of The Calm Trees” on mõnusalt gravitatsioonivaba kosmosepop (aga mitte debiilne) ja “Future Memories” sama süüdimatu ajamasina muusika. Korduvate kuulamiste puhul ma küll leidsin ennast ka küsimas, et kas see Klaxonsi muusika struktuur päriselt ka koos püsib või vahest lihtsalt petab ära, et püsib. Vokaalselt ei tee poisid ju midagi paremini, kui laulavad sõbralikul häälel omi lugusid, tehes seda tihti, aga närviliste basside ja katkiste riffide kohal rippudes. See dissonants ei pruugi alati funktsioneerida ja tundub, et üht või teist peaks muutma. Kokkuvõttes sai sümpaatia kahtlusest võitu. 8