Mõnigi asi viib mõttele: ”Kuidas küll sellisel ajal ja sellistes tingimustes  see võimalikuks osutus?” Liig pidulik oleks näitena tuua siiani seletamatut püramiidide või gooti katedraalide püstitamise heroilist salapära. Räägiks ikka Eesti asjast: nõukogude ajal sündinud põlvkonnale oli üheks suureks imeks mõistagi Vabadussõda ja järgnenud kaks aastakümmet; nõukogude aja uskumatuid helgeid kõrghetki sümboliseerivad aga minu meelest Valve Pormeistri Lillepaviljon (1960) ja kohvik “Tuljak” (1965), Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone (1966) ja Jäneda sovhoostehnikumi õppehoone (1975) – hoolimata isegi sellest, et eestlased ei oska näha ehitatud keskkonda väärtusena.

Kindlasti poleks Valve Pormeistri majadel erilist aurat, kui ta poleks olnud just selline: kompromissitu, otsekohene, kindel, üleolev. Kindlasti poleks ta teisiti suutnud võidelda oma ideede elluviimise eest ja tollaste tehnoloogiliste võimaluste vastu. Pormeister on ise väitnud, et naisarhitekti probleemi pole tema kunagi teadvustanud, tema lõi omal jõul läbi. Isegi tellimused tulid otse temale, mitte “Maaehitusprojekti” ülemuste kaudu. Ta on öelnud ajakirjanduses ka nii: “Tavalisele tellijale ei tee ma kunagi elumaja. See on suurim õnnetus, mis olla saab. Tavainimene ei tule mõttega kaasa, vaid solgib selle kindlasti ära. Maitse peab inimeses mingil määral juba eos olema, aga kui seda ei ole, siis ei tule ka.”

Ka linnamaju Pormeister ei teinud. Üheks põhjuseks tema töökoht maaehitusele suunatud büroos ning muidugi haljastusarhitekti põhiharidus; teisalt aga ei oleks ta ehk ka kompromissi soovinud otsida olemasoleva tiheda struktuuriga. Temale allus ja ta oskas loovalt käsitles maastikku. Maastik sai sujuvalt tema vormieksperimentide osaks ja vastupidi: moodsad, julged ja jõulised ehitusmahud liigendusid ja sulasid ümbritsevasse. Ilmsed on Soome ja Taani orgaanilise ehituskunsti mõjud Pormeistri kuuekümnendate loomingus, kuid loovusel ja värskusel, mis neis majades siiani kindlalt alles, pole midagi ühist analoogidega.

Üks eriline omadus oli Valve Pormeistril veel: olla alati noorte poolt. Ei tunnistanud tema skeeme, kus arhitektuurivõistluste preemiaid trafarettskeemide toel jagada. Tema vaatas ja hindas just noorte töid, hoolimata ka sellest, et see tihtipeale suurt segadust ja pahandust kaasa tõi. Pormeister oli see, kes 1973. aastal otsustas Pirita Olümpia Purjespordikeskuse võitjateks noored arhitektid eesotsas Avo-Himm Looveeriga; siinkirjutajale meenub Paul Kerese monumendi konkurss (1987), kui ilmselt žüriilegi ootamatult ja üksnes tänu Pormeistrile osutus nomenklatuuriskulptorite loodud literatuursete pronkskolosside asemel võidutööks noorte arhitektide Andres Siimu ja Hanno Kreisi habras minimalistlik kavand; veel hiljuti oli kuulda, et Lillepaviljoni kõrvale ehitatava korrusmaja arhitekt Meelis Press sai oma maja projektile õnnistuse ka Valve Pormeistri käest, kes olevat mereäärset ala alati soovinud näha kõrghoonestatult.

Valve Pormeistri kõrvale on Eesti arhitektuuris üldse panna vähesed. Samas – hoolimata paljudest-paljudest töödest ka järgnevatel aastakümnetel, jäi ta kindlalt just kuuekümnendatesse. Ka see on arhitekti paratamatus. Seitsmekümnendatesse kinnistus Toomas Rein, praeguses ajas tooks esile Jüri Okase. Ehitatud majade hulk pole tähtis. Ja aeg on niikuinii halastamatu. Annaks Eestile vaid rohkem selliseid…trotsivaid arhitekte (sest ühiskonnast sõltumata raskused looja jaoks ei kao).