Vambola Lillemäe. „Adraseadjana kolmel ajakirjanduspõllul. Meenutusi"'

Maalehe raamat. 206.lk

Vambola Lillemäe

“Adraseadjana ­kolmel ajakirjandus­põllul. Meenutusi”

Maalehe raamat. 206 lk.

Vanema aastakäigu ajakirjaniku meenutused peavad tingimata sisaldama sõna “ajakirjanduspõld” ning “ader”. Eks ta arvutite-eelsel ajal üks kündmine tõesti oli (praegu rohkem nagu rannaliivale sirgeldamine).

Vambola Lillemäe oli kunagise ülipopulaarse ajakirja Küsimused ja Vastused peatoimetaja.

Seejärel tegi ta sellest Aja Pulsi, mitte vähem populaarse väljaande. EKP nomenklatuuris ta polnud, aga lävis nendega tihedalt. Ütleme otse, et Lillemäe ei ole Dovlatov. Aga Dovlatovi “Kompromissi” ta siiski täiendab. Ta oli “mees teiselt poolelt”, ent samas ikkagi oma, erinevalt Dovlatovist siiski tubli eestlane.

Raamatu esimene kolmandik on pühendatud Vändra rajooni elustikule, nähtuna rajoonilehe noore reporteri silmade läbi. Kirjeldus rajooni kadumisest on huvitav illustratsioon Eestimaa pinnal toimuvate haldusreformide päevakajalisusele. Lisaks mälestused Leningradi Kõrgemast Parteikoolist: metsikud peavalud, unepuudus, tohutu tuupimine (see üllatas, sest kaldusin seni arvama, et kõrgemad parteikoolid olid pro forma õppeasutused). Lillemäe kandidaaditöö teemaks oli kominterlane Otto Rästas, tuntud kui 1924. aasta detsembrimässu üks tegelasi.

Lillemäe sulest 1976. aastal ilmunud Rästa monograafia on raamatukogudes saada ja need, kes “Detsembrikuumusest” innustust saanud, võivad sellega tutvuda. Tõeliselt huvitavaks lähevad Lillemäe meenutused 70. leheküljel, kui noor provintslane maandub keset ENSV pealinna melu ja hakkab kokku puutuma tollaste suurustega. Nagu Hardi Tiidus või Hendrik Allik.

Peatoimetaja Lillemäe pani õla alla Edgar Savisaare artiklite avaldajana tema akadeemilisele karjäärile. Lavakunstikateedri punaste ainete õppejõuna aitas ta kooli läbi vedada Peeter Ojal.

Vähem helged olid tööalased kokkupuuted Rein Ristlaanega ning tõmmatus parteiladviku intriigidesse. Lillemäe esitab ka oma nägemuse 40 kirjast.

Lillemäe on näinud palju. Ta teab palju. Ta jätab palju enda teada. See on temataoliste meeste puhul probleem. Veel suurem probleem on tegelikult see, et paljud temataolised vaikivad seniajani. Kaua peab ootama Vaino Väljase meenutusi? Mehed, kurat, rääkige enne surma suu puhtaks! Halastamatult iseenda ja teiste suhtes. Vaadake Mihkel Raua noorpõlvemeenutusi “Musta pori näkku”. Jah, Raud oli punkar, mässaja ning joodik, aga 2008. aasta per­spektiivis tundub, et keegi meist pole Klio palge ees parem ega halvem. On aeg hakata ENSVd lahkama ja analüüsima kõikidel tasanditel.