Ameerika juhtiv Dylani-tõlgendaja Greil Marcus on rääkinud, kuidas Dylanist on saanud figuur, kes demonstreerib reljeefselt oma vanust, näitab sedagi, milliseid võimalusi vanaks saamine pakub. See on olnud keeruline protsess, pigem ohverdus kui omandamine. Sest kui vananemine on loomulik džässis või bluusis, siis rock'i kõrgliigas on Dylan esimene, kes vananemisest kunstilise strateegia on kujundanud.
Millal Dylan vanaks sai? Või veidi teistmoodi küsides - millal ta varem vana on olnud? Arvan, et esimest korda proovis ta seda 41 aastat tagasi. 1966. aasta suvel elas Dylan üle mootorratta­õnnetuse ning tõmbus seejärel avalikkusest tagasi. Füüsiline taastumine kasvas üle vaimseks. Dylan kaevas ennast traditsioonilisse Ameerika muusikasse - folki ja bluusi, valgete ja mustanahaliste omasse. Tulemusena sündis album "The Basement Tapes", üks Dylan lakkas olemast ja teine tuli tema asemele.
Tema senine tähendus seisnes - lihtsustatult - selles, kuidas ta oli ületanud Ameerika muusikatraditsiooni piirid, selle kollektiivsed allikad, selle järjepidevuse ja südametunnistuse ning seadnud keskseks kõnelejaks poeetilise mina-figuuri, subjekti, kes oli suurem kui kõik tavad ja tavapärad.
Dylan oli algusest peale unikaalne - kui geenius, kui staar - ja ta teadis seda isegi. Tal oli missioon ning ta oli valmis seda ellu viima. Milline see "poeetiline mina" oli, on iseküsimus. Dylanit on olnud ehk raske armastada. Ja mitte ainult sellepärast, et ta oli oma lauludes tihti küüniline ja üleolev. Aga see-eest tuldi tema juurde küsima elu mõtte kohta ja muid selliseid asju. 1967. aastal Dylan vaikis ja ei vastanud.
"The Basement Tapes" on kõige ehtsam one-off, ühekordne nihe tema vaimses maailmas. Ikooniline esiplaan oli korraga tühi, too "poeetiline mina" kadunud. Dylan kolas selle asemel mööda Ameerika muusika arhiivi, oli justkui külaline, kuid samas katsus uudishimulikult läbi kõikide uste lingid. Ta sai üllatatud, sai valgustatud ja sai naerdagi. Kui ta selle kõik oma lauludesse pani ja koos ansambliga The Band linti laulis, oli ta kõigest 26, aga oleks võinud kõla järgi otsustades vabalt olla poole vanem.

Umbes poole vanem oli ta veerand sajandit hiljem ja siis tegi ta oma van­a­nemistriki uuesti. Seekord otsustas Dylan raputada väärika rock'i-legendi viisakat staatust, mida 80ndate vältel oli toitnud kesisevõitu plaatide rodu. Raputus oli vaikne ja sissepoole pööratud, vaevumärgatav ehk isegi. Ilmusid kaks võõraste ja vanade lauludega plaati "Good As I Been To You" (1992) ja "­World Gone Wrong" (1993), mis jätsid kogu müüdi Dylanist vildaka, kummitusliku ausambana kuhugi eemale roostetama. Laulud neil plaatidel polnud pärit mitte ainult aastakümnete tagant, vaid kaugemaltki, üks lastelaul isegi 16. sajandist, ammu enne Ameerikat ennast.
Mida Dylan neil plaatidel teeb? Päris kindlasti ei too ta neid laule kaasaega, ei kujunda nostalgilist aurat nende ümber. Need laulud, pimedusest ja määratlematusest sündinud, tegelikult surnud ja maha maetud, jäävadki sinna, kus nad on. Dylan ei võta neid meie jaoks kaasa, vaid läheb ja eksib ise nende sekka ära. Me kuuleme tema pominat ja raske on aru saada, mida ta ütleb. Ning umbes sedaaegu hakkas Dylan ka omaenese laule külastama nii, nagu oleks ta nad kusagilt maa-alusest hoidlast poolkogemata avastanud.
Mäletatakse näiteks tema esinemist Grammy-auhindade jagamisel 1991. aastal. Dylan tuli vastu võtma elutööpreemiat ja laulis seejärel ära ühe oma erandlikuma loo "Masters Of War". Teist nii raevukat, põlglikku ja halastamatut laulu tal ei ole - Dylan ei "protesti", vaid ütleb sõjasüütajatele, et ootab ja ­loodab nende surma, tahab seista ­nende haua ääres ja kõndida rõõmustades nende kirstu järel. Uus versioon polevat olnud "klassikaline", pigem vihapurse esimeste pähetulevate sõnadega, mida oli esimese hooga isegi raske ära tunda. Käis esimene Iraagi sõda ja jonnakas vanamees oli peomeeleolu ära rikkunud.

Sellele kõigele oli eelnenud midagi, mis polnud isegi loominguline kriis, vaid lausa kramp. Dylan ei suutnud kirjutada, ta ei suutnud meenutada, kuidas ta seda teinud oli. Nii ta komistaski omaenese laulude otsa, ei märganud neid kohe, ei tundnud ära... Ja isegi kui kõik justkui ühest suust kinnitasid, et plaadid "Time Out Of Mind" ja "Love And Theft" taastasid tema loomingulise vormi, on see vaid osalt täpne.
Dylan külastab endiselt oma laule, nagu vanad inimesed külastavad mälestusi - tema kunagised nn hitid on justkui kortsunud-pleekinud fotod ning Dylan peab silmi kissitama ja valguse kätte minema, et neid paremini näha. Need, kes teda armastavad, usuvad, et ta teab, mida teeb. Aga võib-olla on ta siin Tallinnas lihtsalt sellepärast, et on pahur ja tõre ja ei taha kodus istuda.
Ja samas küsib ta küllap endalt, et miks ta siin ikkagi on. See oli vist Martin Scorcese filmis "No Direction ­Home", kus Dylan räägib, et peaks kontserttuuride tarbeks teisiku palkama. Mitte ainult füüsilise kustumise ja surma lähenemise pärast. Vist ikka selles armastuse puudumises on küsimus. Iga messias on kellelegi reetur. Ja nii hüüdvatki publik talle mõnikord, et "Sa pole Bob Dylan!".
Kes teab... Küsimus jääb - kuidas reklaamida Dylanit?

Bobi elutarkus
Ma olen teinud Dylan Thomase heaks rohkem kui tema minu heaks eales.

1966


Kannatus toob inimesest välja parima, mis temas on.

1971


Kui ma seletaksin teile, millest meie muusika tegelikult räägib, pandaks meid kõiki vangi.

1965


Mul on viletsad silmad. Katsetage neid enda peal. Nähke maailma selliselt, nagu Bob Dylan seda näeb.

1965


Kõik muu on lihtsam kui laulude kirjutamine.

1976


Laulud ei päästa maailma.

1965


Minu jaoks pole laulude kirjutamine äri. Pole kunagi olnud ega saa kunagi olema. Minu jaoks on laulude kirjutamine ellujäämise võimalus.

1964


Mul on vankumatu usk – et mida kauem sa elad, seda paremaks sa saad.

1968


Jumal kui rõõmus ma olen, et mina pole mina.

1965


Poliitika ja ühiskondlikud suundumused ei huvita mind tegelikult üldse.

Vasakpoolsus, parempoolsus või siis keskel kondamine on mulle samaväärselt mõttetud.

1997


* Dylani väljaütlemised tõlkis Hannes Varblane