Esimest korda kohtusin Okasega alles kaks nädalat tagasi. See oli tegelikult ka esimene tõsine kohtumine tema kunstiga. Ei saa öelda, et vahepealsete aastakümnete jooksul oleksin tema olemasolu unustanud. Huvid, ka kunsti vallas, olid lihtsalt teised.

Enne kohtumist püüdsin kokku arvata, kui palju Okas on rohkem kui kuuekümne aasta jooksul loonud. Maale, graafikat, joonistusi. Jõudsin järeldusele, et kindlasti üle 10 000. Ainuüksi eksliibriseid on kunstniku enda hinnangul 4000 kanti. Teise näitena Okase produktiivsusest võib tuua sõja aja, kus Jaroslavlis olles tegi kunstnik tuhatkond joonistust. Okas ise ei oska oma tööde koguarvu öelda, sest ta pole kunagi nende üle arvet pidanud. “Ma lihtsalt löön käega. Parem teen pildi selle asemel,” ütleb ta vaid.

*

Joonistus valmib Okasel kiiresti. Mõne minutiga on see paberil, kui palun raamatusse pühenduseks pilti. “Sageli küsitakse, kui kaua sa seda joonistust teed. Nii kaua, kui mul neid jooni on aega tõmmata. Ma ei kustuta neid. Ma panen need lihtsalt paika, nagu tarvis on,” selgitab kunstnik töö kõrval.

Okas ei tee pilte näituste jaoks, kui mõni üksik erand välja arvata. Ega ka müügile mõeldes. Nii nagu ka tema õpetaja Johannes Greenberg. Teeb iseendale, kuigi erinevalt Greenbergist pole tal eksponeerimise vastu midagi. “Ma teen omale lattu. Mul on kahju pilte müüa, sest tahan neid pärast sorteerida, mis on parem, mis halvem. Ma õpin nende järgi ise edasi.”

Okase loomingus määrab kõike temperament. Elav ja väsimatu. (Eks proovige 87aastaselt iga päev vähemalt kaks-kolm tundi intensiivselt luua!) Üks idee ajab teist kogu aeg taga. See teeb kärsituks ja rahutuks, sest tingimata on vaja kõik need mõtted paberile panna. “Olen natuke kiirem tegija, kui on tarvis. Ideid jätkub rohkem kui vaja. Ei jõua neid kõiki täita. Seepärast teen vahel väikseid asju, et end rahustada.”

Määrav on niisiis kiirus. Ja see omakorda pole võimalik ilma tehnilise virtuoossuseta. Arvan, et ma ei liialda, kui pean Okast parimaks joonistajaks praegu. Seda olevikus, mitte minevikus. Inimese kujutajana. Okase ateljees on sel aastal valminud suur joonistus noorest naisest. Tehtud väga kindla käega, ei märkigi väsimusest. Okas on leidnud selle “õige nõksu”, millest unistas Karl Pärsimägi, ja iga päev joonistades ei lase nõksu käest, vormil ära minna.

“Minu joonistusõpetaja oli skulptor Voldemar Mellik. Sellepärast ma joonistan teistmoodi. Pallase koolkond joonistab valguse-varjuga, aga mina joonistan vormiga. Ükskõik mis valgus on. Kui ma naisakti joonistan, siis ma modelleerin tema keha. Võin igas asendis teha,” räägib Okas. Kas see ongi Okase nõksu saladus? Võib olla. Mulle meenub teine virtuoosne joonistaja, Richard Kaljo. Inimese kujutamises on neil ühist.

*

Okase virtuoossus rajaneb paljuski oskusel inimest vaadelda. Selle tulemusel sünnivad joonistused kõikvõimalikes poosides naistest, vabad ja lennukad. Tehtud ühe hooga, ei mingeid parandusi ega liigseid jooni. “Ma jälgin inimesi väga palju. Ka bussis või trammis. Vahest unustan ja vaatan mõnd naist liiga hoolega. Märkab, et mis see vanamees vahib. Väga piinlik. Vaatan, et kuidas ma teda joonistaksin. Juhuslik poos annab väga elava joone,” selgitab Okas.

Joonistamisoskus on Okast ka igapäevaelus aidanud. “Ma läksin Jaapanisse ja ei osanud sõnagi jaapani keelt. Läksin sööklasse, joonistasin neile ette, vaat seda ja seda tahan saada. Joonistades saad ennast väljendada.”

Ka maalides jääb Okas joonistajaks. Joonistab pintsliga, võib paljude tema maalide kohta öelda. Töödes nagu “Jaapani neiu” (1963) või “Roomlanna” (1966) on mõne napi kuid jõulise pintslijoonega tabatud näoilme. Neid portreesid on huvitav lähedalt vaadelda, kuidas kunstnik on näo “kinni püüdnud”. Ka Okas ise armastab pilte lähedalt vaadelda. Välisreisidel muuseume külastades oli tal selleks suurepärane võimalus. Kuidas näiteks Goya maalis kuldset riietust, mis kaugelt näis millegi erakordsena. Lähedalt vaadates aga osutus see üllatavalt lihtsaks. Seda küll Okase jaoks.

Okase loominguga tutvumisel aitas mind huvi Greenbergi vastu. Õpetaja, eelkäija ja hingesugulane, kui kolme sõnaga kokku võtta tema tähendus Okasele. Nagu Greenbergi, on ka Okast alati paelunud naised ja teater. “Greenbergi laad oli mulle väga lähedane, sest ma olin teatris töötanud. Maalisin dekoratsioone, vahest öö läbi. Näitlejatega olin tuttav. Eks see mõjutas mu temaatikat ka. Greenberg maalis vabalt, kasutas ära juhust. Kui oli ilus koht, siis ta ei maalinud seda üle. Olen ise ka selline, et kasutan juhust ära. Kui maalis tuleb mõni ilus koht, ma hoian seda, et ära ei läheks,” arvab Okas.

*

Okast teatakse eelkõige aktimaalijana. Minu meelest pole paljad naised siiski Okase parimad naised. Kui hästi on kunstnik tabanud naiste erinevaid meeleolusid, portreteerides neid oma reisil Jaapanisse 1963. aastal. Kõrk Mariko, hingeline näitlejatar Tokiost, morn Akiko, murelik kaubitseja ja muidugi teada-tuntud võimas vana naine Hiro???imast. Lisame siia veel Itaalia, Hispaania, Belgia, Hollandi, India naised, mis esimese hetkega meenuvad. Maailma naised, see võiks olla Okase loomingu vaat et põnevaima peatüki nimetus.

Alasti naise maalimine kõikvõimalikes asendites on Okast paelunud kogu elu. Juba Riigi Kunsttööstuskooli lõputööks oli tal akt. Ja akti maalib ta meelsasti nüüdki. Modelle pole raske leida. Naised tulevad tema ateljeesse ise. Küll üksi, küll koos mehega. “Siin ma maalisin paar tütarlast ükskord,” viipab Okas valge linaga kaetud sohvale ateljee nurgas. “Pärast tulid mehed järgi ja ma mõtlesin, et kas saan peksa ka või. Aga nad olid õnnelikud, võtsid pildid kaenlasse ja läksid,” naerab Okas.

Räägitakse, et endine Eesti Ekspressi ja teleajakirjanik Marica Lillemets on teie modell, uurin Okaselt. “Ma maalisin temast akti ka. Tuli mehega koos siia,” kinnitab Okas. Vestlus läheb meeste kummalistele soovidele, mis teevad kunstnikule palju nalja, kuid samas ka häirivad.

“Üks mees soovis, et naine ja mees oleks ühe pildi peal, aga nii, et mees oleks ees ja naine taga. Ma ütlesin, et see ei sobi ju. Naine peab ikka ees olema. Ei, minu käes on rahakott. Ikka mina pean ees olema, vaidles ta vastu. Tegin talle lõpuks siiski asja selgeks. Pärast oli õnnelik,” meenutab Okas.

Väljatõste: Naised tulevad tema ateljeesse ise.

Okaselt võib pildi tellida, kuid mitte kunagi ei lase ta endale öelda, kuidas seda teha. “Mina ütlen kohe ära, et teen nii, nagu mina tahan,” on Okas resoluutne. Samas arvestab ta mõistlikke soove. Kord palus üks tütarlaps, et tal on punane pea ja tahaks seda pildilgi punasena näha. “Selle vastu polegi mul midagi, see ju väga põnev,” kostis Okas.

Nõukogude ajal tuli Okasel tellimustöid siiski teha ja mitte vähe. On olemas lausa kaks Evald Okast. Ühte neist iseloomustavad monumentaalsed ajastu mentaliteeti kajastavad tellimustööd “Eesti talupoegade ülestõus 1905. aastal” (1947), “Vabastamine” (1956), “Mahtra sõda” (1958) ja “Kodanlikus Eestis” (1961). Samuti kultuuriministeeriumi tellimusel 1964 valminud graafikasari Leninist. Seda laadi looming tõi Okasele ordeneid ja aunimetusi ning laheda äraelamise. Samas toitis see esimene teist Okast. Nimekale kunstnikule avanes 1950. aastate lõpul võimalus reisida mööda maailma. Kusjuures ta ei käinud üheski sotsmaas!

Reiside tulemusel valmisid need tööd, mille kohta tavatseb Okas öelda “teen omale lattu”. Ehk suurepärased maalid Jaapanist, Itaaliast, Hispaaniast jm. Ja muidugi naisaktid, mida tollal välja ei saanud panna.

Parteisse Okas ei astunud, kuigi teda püüti korduvalt sinna värvata. “Mind kutsuti keskkomiteese Käbini juurde. Te peaks ikka parteisse minema, ütles ta mulle. Vastasin, et ei, parteisse ma ei lähe. Kui tahate pilte saada, ma teen. Aga parteisse ma ei lähe, siis te panete mu esimeheks ja siis ma lõpetan igasuguse tegevuse ära,” meenutab Okas.

*

Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi kirjutas kunstiteadlane Villem Raam, et Evald Okase looming jätkub hoo ning julgusega, milles taltumise tunnused pole siiani täheldatavad. Sedasama võib Okase kohta öelda ka nüüd. Endise hooga joonistab ja maalib ta naisi vanal heal viisil ega lase ennast segada uute põlvkondade uutel kunstimõtetel.

Okas räägib

Vahest tuleb tänaval vana mutt minu juurde. Teate, et mina olen teie õpilane. Tean küll, aga vanaks olete jäänud.

Kui ma olin noorem, mõtlesin, et hakkan näitlejaks. Jumal tänatud, et ei hakanud.

Mõnuga teen portreed. Tund, kaks ja valmis.

Ma armastan üldiselt agressiivsemaid värve.

Selle peale ma ei mõtle kunagi, et kas keegi tahab pilti osta. Teen lihtsalt, mis mulle meeldib.

Hirmus tõsiselt pole tarvis maalida.