Pealkirjast ei maksa end eksitada lasta. Tegu pole anekdoodikogumikuga, tubli kolmveerand mahust kulub kommentaaridele, viidetele, illustratsioonidele ning lihtsalt puhtale paberile.


Ja see pole ka oluline. Raamatu peamine voorus on see, et ta tekitab uudishimu ning paneb sügavalt mõtlema huumori erinevuste ja sarnasuste üle eri ajastutes ja kultuurikontekstides. Õigem olekski öelda, et naljalood on üksnes söödaks, et alla neelata õng ja sügavamale orientaalsesse kultuuri süveneda. Kusjuures sisu- ja faktitihedad kommentaarid võimaldavad seda ilma raamatut käest panemata.


Suurem osa lugusid (“Vanakraami koguja”, “Vana naine”, “Vendade tüli”, “Vanamees peiuks”) ei pane naerma, vaid õlgu kehitama. Tänapäeva Eestis kuuleb nii maotuid nalju ainult kirikukantslist.


Eriti võõristav on lugudesse põimitud didaktika ja moraaliõpetus, mida kommentaarid küll oluliselt pehmendavad. Näiteks: “Käesolevas loos pilgatakse neid taoismi järgijaid, kes kipuvad Laozi ja Daodejing’iga seotud uskumusi liiga sõna-sõnalt tõlgendama.” Samas on vaimne ühisosa meie ja Vana-Hiina naljameistrite vahel täiesti olemas. Peaaegu ühegi loo puhul ei teki küsimust, milles nalja iva peitub. Mõned lood mõjuvad täiesti tänapäevaselt (“Taimetoitlasest kass”, “Munk on siin”).


Ma ei usu, et aktsepteeriksin ühegi teise kultuuri kohta väidet: “Tõeline naljakogumike koostamise buum vallandus aga Mingi (1368–1643) ja Qingi (1644–1911) dünastia ajal...” Aga Hiina kultuuriloo pikkust, pidevust, laiust ja sügavust arvestades pole poole tuhande aasta pikkune buum muidugi võimatu.


Subtiilselt mõjuvad hiina algallikate pealkirjad: “Naeruvara”, “Naerunägude ülestähendused”, “Väljapeetud pilge”, “Tublisti naerda” jne.


Raamatu kujundus Mall Nukkelt on väga ilus. See kehtib nii maketi, kirjastiilide, kasutatud hiina joonistuste kui üldpõhimõtte kohta (kommentaarid valgel, lood mustrilisel paberil). Kujundus moodustab esteetilise terviku, mis – nagu ka Katja Koorti kommentaarium – on teoses sama oluline kui pealkirjas väljapakutav.