29.05.2009, 00:00
“Vana-Hiina naljajutud”
Koostaja, tõlkija ja kommenteerija Katja Koort. Tänapäev,
2009. 143 lk.
Pealkirjast ei maksa end eksitada lasta. Tegu pole
anekdoodikogumikuga, tubli kolmveerand mahust kulub kommentaaridele, viidetele,
illustratsioonidele ning lihtsalt puhtale paberile.
Ja see pole ka
oluline. Raamatu peamine voorus on see, et ta tekitab uudishimu ning paneb
sügavalt mõtlema huumori erinevuste ja sarnasuste üle eri
ajastutes ja kultuurikontekstides. Õigem olekski öelda, et
naljalood on üksnes söödaks, et alla neelata õng ja
sügavamale orientaalsesse kultuuri süveneda. Kusjuures sisu- ja
faktitihedad kommentaarid võimaldavad seda ilma raamatut käest
panemata.
Suurem osa lugusid (“Vanakraami koguja”,
“Vana naine”, “Vendade tüli”, “Vanamees
peiuks”) ei pane naerma, vaid õlgu kehitama. Tänapäeva
Eestis kuuleb nii maotuid nalju ainult kirikukantslist.
Eriti
võõristav on lugudesse põimitud didaktika ja
moraaliõpetus, mida kommentaarid küll oluliselt pehmendavad.
Näiteks: “Käesolevas loos pilgatakse neid taoismi
järgijaid, kes kipuvad Laozi ja Daodejing’iga seotud uskumusi liiga
sõna-sõnalt tõlgendama.” Samas on vaimne
ühisosa meie ja Vana-Hiina naljameistrite vahel täiesti olemas.
Peaaegu ühegi loo puhul ei teki küsimust, milles nalja iva peitub.
Mõned lood mõjuvad täiesti tänapäevaselt
(“Taimetoitlasest kass”, “Munk on siin”).
Ma ei usu, et aktsepteeriksin ühegi teise kultuuri kohta väidet:
“Tõeline naljakogumike koostamise buum vallandus aga Mingi
(1368–1643) ja Qingi (1644–1911) dünastia ajal...” Aga
Hiina kultuuriloo pikkust, pidevust, laiust ja sügavust arvestades pole
poole tuhande aasta pikkune buum muidugi võimatu.
Subtiilselt
mõjuvad hiina algallikate pealkirjad: “Naeruvara”,
“Naerunägude ülestähendused”,
“Väljapeetud pilge”, “Tublisti naerda” jne.
Raamatu kujundus Mall Nukkelt on väga ilus. See kehtib nii maketi,
kirjastiilide, kasutatud hiina joonistuste kui üldpõhimõtte
kohta (kommentaarid valgel, lood mustrilisel paberil). Kujundus moodustab
esteetilise terviku, mis – nagu ka Katja Koorti kommentaarium – on
teoses sama oluline kui pealkirjas väljapakutav.