Kalev Kesküla Foto: Vallo Kruuser

Kahe nädala eest astus Esto TV “sotsiaalse kliitori näppija” (Mihkel Muti määratlus) Andres Maimik välja iroonia vastu, süüdistades seda täitsa ebaõiglaselt kõige veidramates asjades. Ta kirjeldab, kuidas Põhjamaade Kaasaegse Kunsti Keskuse rändnäitusel “Populism” olevat rahvusvahelise kaliibriga kunstnikud sajal eri moel hea tasu eest tõestanud, et George W. Bush on idioot.

Tule taevas appi, mis puutub siia iroonia! Kogu nõukogude võimu 50 aasta jooksul oli igas ajalehes nurgake, kus selgitati, et “tulevikuta ühiskonna dzhunglite” suur valge pealik on idioot. Aga keegi ei arvanud, et see on iroonia, seda kutsuti ühe teise i-tähega sõnaga – nimelt ideoloogiatööks. Trükiti tuhandeid karikatuure, kus paks silindris rahvakurnaja, dollarimärk kõhu peal, vehib Ameerika aatomiga. Täpselt sama rutiinsel viisil teenivad elatist ja ideoloogilist kapitali nüüd nood kunstnikud. Aga rutinööride poliitkorrektne leivateenistus on ju iroonia vastand.

Minu meelest on iroonia eluvaade, mis asetab kõik suured sõnad kahtluse alla ning iseenese takkapihta. Iroonia aitab meil tegelikkust selgemalt näha ja sellega paremini toime tulla. Aitab selle vastuolusid enesele seletata nii, et hing ja isiksus lõhki ei käriseks. Ja päästab meid ära kurjast, see tähendab fanatismist. (Kuigi fän on meil positiivse tähendusega sõna ning peaaegu et riiklik jalgpallihaigla teeb kõik, et inimesi invaliidistada, usun tänini kunagi Ain Kaalepi loengust meelde jäänud väidet, et fanaatik on ikkagi kurjategija.)

Eesti keeleski ilmunud raamatus “Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus” määratleb Richard Rorty liberaalset ironisti kui isikut, “kes on teadlik oma kesksete uskumuste ja soovide sattumuslikkusest (juhuslikkusest – KK)”, kes ei usu, et oleks olemas mingi maailmakord, mis määraks ära inimeksistentsi mõtte ja kohustuste hierarhia (vt lk 16-17). “Ma nimetan sedasorti inimesi “ironistideks”, sest nad mõistavad, et mis tahes asja võib teistmoodi kirjeldades näidata nii hea kui halvana…” (lk 132). Seega pole ironistil käepärast igikehtivaid moraalimõõdupuusid, aga Rorty näeb temas inimliku solidaarsuse edendajat, kelle jaoks “julmus on halvim, mida me korda saadame”.

Maimik kirjeldab iroonikut kui “diivaninurgas lösutavat ja marlbsi imevat vastikut elukunstnikku, keda kõik tüdrukud ometi tantsule tõmbavad”. Aga Andres, kui suruks maha erootilise kadeduse ja annaks selle tüdrukutele andeks. Kui iroonik on olend, kes suudab vaid kohviku- ja klubinurgas tüdrukute paistel virinal vegeteerida, pole ta ju üldse kõneväärt.

“Iroonia on parasiit nagu lameuss Peipsi särjel,” kirjutab filmide “Welcome to Estonia” ja "Vali kord!" autor. Mina usun, et iroonia on põuepudel, mille su oma süda on natuke mõlki kloppinud, aga sellegi poolest kaitseb ta sind selle ilma fanaatikute hoopide vastu.

See, mis minu meelest toimub, on eluterve iroonia kadumine meie ühiskonnast. Iroonias nähakse edu pidurit, liiva rahamasina ratasre vahel. Juhtivaks ühiskondliku mõtte vooluks on kapitalistlik realism, mida esindandavad näiteks Goldratti tootmisbestsellerid ja kõikvõimalikud juhtimisraamatud. Need juhatavad, kuidas saada õndsaks juba maa peal. Kunstki on muutunud tooteks, mida ei sobi kritiseerida, muidu teed kõlvatut konkurentsi. Nalja ei sobi avalikult enam kellegi üle visata, sest “inimesed ehitavad üles oma karjääri ja peavad olema seeläbi lõpuni tõsisteltvõetavad” – nii nad umbes seletavad.

Paraku on elu suuresti irratsionaalne, õnnetused võivad sind tabada isegi siis, kui oled juhtimisõpikute järgi kõik õigesti teinud. Just sellise elu, riigi, ja tegelikkuse aktsepteerimiseks vajamegi irooniat. Sest kui president nõuab meilt aina higi, verd ja pisaraid, ei maksa neid kohe valama hakata. Lennart Meri kõneles üldse valdavalt tähendamissõnadega ja vihjas nagu Delfi oraakel. Ning Arnold Rüütli kõnepruuk on hämar nagu Herakleitosel. Neid mõlemaid on hea iroonia-enigmaga dekodeerida. Kui keegi karjub ühtaegu "Vali kord!" ja "Murrame läbi!", ei maksa kah kohe kedagi murdma hakata.

Iroonia ei paku lahendusi, nuriseb meelt parandanud Esto-ironist. See, kes lahendusi pakub, on põrandamaailm, elul pole üldse kommet lahendusi pakkuda. Härra Parts, millise lahenduse Maimiku film teile pakkus?

Mina töötan juba 15 aastat asutuses, kus “keegi teab tõde”. Ja enne seda töötasin Eesti (Nõukogude) Entsüklopeedias, kus pidin aina tõde raamatusse raiuma. Nii teadsin minagi “teadma tõde”, aga hoopis paremini teadsid seda seltsimehed Naan, Utt, Sõgel ja Maamägi, kes tõe ideoloogilist järelvalvet teostasid... Minu senine elukogemus on muutnud mind tõe suhtes üsna irooniliseks. Vahest teab keegi, kuhu kadus 10 miljonit dollarit, aga kas just Tõde...

Filmidokumentalisti irooniliseks nimetamine “kahjustavat nende kutsetööd”, dokumentalist pidavat olema “empaatiline või objektiivne, mitte mingil juhul irooniline”. Kas me saime nüüd korralduse hakata ESTO-TV jauramisi Vale-Paadamite ja Päris-Partside ümber nimetada “empaatiliseks ja objektiivseks”? Sest muidu võetakse tegijatel rahad tagant ära ja antakse eetrikeeld? Kas ideoloogiatöö aeg on taas lõplikult kätte jõudnud? See seletaks Maimiku hirme.

Positiivse vastukaaluna vastukaaluna irooniale näeb “objektiivne dokumentalist” Maimik poeedi ja armunu kirglikku ja hoolivat suhet maailmaga. Kirjutasin kord luuleraamatu “Eneseirooniline armastaja” ja olen sestsaadik veendunud, et eneseirooniata armastus on kõigest pool, kõige rohkem kolmveerand armastust. Eneseirooniline armastaja näeb ennast kõrvalt, imestab, milliseid veidrusi ta armastuse pärast teeb ning nendib vaimustusega, et ilmselt peab see armastus siis ikka piisavalt suur olema. See hetk on sama õnnis kui Sisyphosel – Camus´lt kujundit laenates --, kes kivi just mäetipule saanud ja enne selle taas alla veeremist sirutab kord rahuldustundega selga.

Arvamuslugu ilmus 23.augusti 2005