Vana moemehe õilis edevus
Enn Põldroosist meenuvad kohe mõned eesti maalikunsti klassikaks saanud tööd ning see, et ta on tükk aega juhtinud Kunstnike Liitu. Kuid kunstnikuisiksusena ja inimesena on Põldroos jäänud varju. Ise näib ta arvavat, et meie aeg soosibki umbisikulist kultuuris ja kunstis. Kaasaegses umbisikulises suunas tüürib ka Põldroosi uuem looming – arvutimaalid.
Oma autobiograafias “Mees narrimütsiga” räägib Põldroos, et kunstnikuks saamise otsustas ta seitsme-aastaselt. Kuulsusejanust kannustatud noormees leidis, et näitleja maine kestab vaid tema eluaja ja kirjaniku kuulsust piiravad tõlkevõimalused. Kunstniku suurus hõlmab ainsana takistamatult aega ja ruumi.
Sellest hoolimata on kunstnik Põldroosist viimasel ajal saanud hoopis kirjanik Põldroos. Kolme viimase aastaga on temalt ilmunud kolm raamatut (“Mees narrimütsiga”, 2001; “Öö rüütel”, 2002; “Joonik kivi”, 2003), mis ka kirjandusringkondade tunnustuse on pälvinud. Kirjanduse keelt peab Põldroos siiski maalikunsti keelest erinevaks. Eesti maalikunsti klassikuks Põldroos ennast tunnistada ei taha. Et vara veel, või kuidas ta selle peale ütleski. Kõigis eesti kunstiajalugudes seisab Enn Põldroos soliidse stoilisusega omal kohal.
Mis tunne see on, kui ühele näitusele – Kunstihoone nelja saali – pannakse välja suur osa teie loomingust, valik kogu senisest tööst?
Ega seda saagi ühe sõnaga öelda. Ühelt poolt saab endast tervikliku pildi. Seni kuni tööd on kodus, ei saagi täpselt aru, mis nad on. Aga näituse ettevalmistamise käigus töid ühest seinast teise kandes saab järsku endale midagi selgeks.
Kuid on veel teine asi – olen ikkagi eelmise või üleelmise põlvkonna inimene ja kogu see kultuurikihistus, milles ma olen kujunenud ja tegutsenud, on modernismi-aegne. Praeguses postmodernistlikus situatsioonis tunnen ma muidugi end natuke kõhedalt. Kuid see huvitab mind, kuidas ma siia istun. Võibolla oligi see üks põhjus, miks ma palusin selle näituse kuraatoriks Harry Liivranna, inimese, kes kuulub nimelt praegusse aega. Mul oli hirmus huvitav teada, mismoodi tema seda asja näeb, missuguse valiku koostab. Sest ma olen ise näitusi teinud küllalt. Tean mismoodi mina seda teen, see on mul selge. Aga see on igav ja see ei huvita mind. Mind huvitab just, kuidas see paistab teise kultuurikonteksti seatult.
Ja näituse pealkiri “Edevuse laat” – kuidas seda võiks tõlgendada?
No eks kunst ole üldse üks edev asi ja kui kunstnik võtab kõik oma tööd kokku ja paneb need korraga välja – seegi on ju edevus. Kuid minu jaoks on pealkirjas veel üks teine tähendus, sest praegune kunst liigub sellises suunas, milles kunstniku isiksus, tema individuaalsus ja kordumatus ei oma enam suurt tähtsust. Kunst muutub täiesti umbisikuliseks, üldiseks, universaalseks. Jutt sellest, mis on minus kordumatut, mille poolest mina teistest erinen, on ju omamoodi edev asi. Selles suhtes on modernistlik traditsioon, millest mina pärinen, üksjagu edevam praegusest. Lisaks sellele: edevus mingisuguse stiimulina elus ei olegi paha. Mõnes mõttes on see isegi uhkem ja õilsam ja eetilisem, kui eesmärk olla edukas või teha raha.
Teie uuemad võtted maalikunsti vallas kõlavad väga kaasaegselt. Kust teil tuli mõte hakata tegema arvutimaale?
See asi kukkus küllaltki juhuslikult välja. Kuna olen viimasel ajal palju kirjutanud ja arvuti taga aega veetnud, hakkasin proovima ka kujundamist. See hakkas mulle pööraselt meeldima, avastasin järsku need tohutud võimalused, mida arvuti pakub. Ühel hetkel võtsin oma vanad tööd, viisin need arvutisse ja asusin tükkideks lõikama, lisama uusi motiive ja neid uuesti kokku monteerima. See on nagu revisjoni tegemine oma senises loomingus.
Aga on see võrreldav sellega, kui kunstnik ükskõik kas rahulolematusest või millestki muust võtab oma töö ja maalib selle üle?
No mingil määral küll, kohati ka seda. Aga ta on natuke laiem ja vabam, see annab võimaluse natuke jultunumalt tegutseda. Käsitseda pilti justnagu mänguasja, vaadata, mis ta enda sees peidab. See mõte tuli täiesti juhuslikult ja hakkas mind võluma. Ning juba päris tükk aega, ei ole ma ise pintslitki kätte võtnud.
Mis teis murdus, et teist järsku kirjanik sai?
Eks ma olen kirjutanud pidevalt publitsistikat. Oli aegu, mil ma kirjutasin väga palju. Aga asi algas sellest, et hakkasin kirja panema oma mälestusi. See oli pikka aega plaanis, kuid venis ja venis. Kuni tundsin, et nüüd olen valmis sellega tegelema. Võrdlemisi kiiresti sain aru, et mind ei huvita selle juures sündinud asjade kronoloogiline kirjapanemine. See muutus ilukirjanduslikuks tegevuseks. Elu on üksnes ettekäändeks, et teha kirjandust. Samas on see hea puhas töö küll – käed ei ole värvised ka!
Jüri Arrak on kusagil rääkinud sellest, et kunstnik, laotades oma pildid vaataja ette laiali, jääb justkui alasti. Teie kirjutate ka raamatuid, mis on ka hämmastavalt avameelsed.
Eks see on ka edevus. Kui ma kirjutamisega alustasin, siis avaldamisele ma eriti ei mõelnud. Või õieti, kui alustasin, siis mõtlesin sellele ehk küll, aga töö käigus jäi see tahaplaanile. Ja mulle sai selgeks, et ma peaksin ise selle elu läbi arutama ja tegema selgeks, et mis kurat see selline on. Sest muidu õieti sellist hetke ei jää, kus istud maha ja mõtled asjade üle järele. Aga kirjutades jõuad igat mõtet, igat asja fikseerida, seda fikseeritut analüüsida ning liikuda edasi järgmise loo juurde.
Aga tähendab see seda, et kirjandus annab selleks ka parema või ausama võimaluse kui kunst?
Ma ei ütleks, et see on parem või ausam, aga ta on teine. Võibolla niisuguse pikaajalise protsessi analüüsimiseks – nagu elu seda on – on sõna natuke täpsem. Maalides võin ma puudutada üksikuid mõtteid, üksikuid tundeseisundeid, aga kui mind huvitavad põhjused ja muutused ning see, kuidas ma mõne asjani olen jõudnud, siis selleks on sõna kahtlemata kohasem.
Kas teile maalikunstnikuna ei tundu, et kirjutades oma elust, kaob maalimisest ära osa müstikast, osa kunstniku-aurast?
Võib küll nii juhtuda. Aga kui kunstnik on osav müüdilooja, siis võib olla, et ta loob veel suurema müüdi sinna juurde. Ka seda on tehtud. Minu jaoks on üks suurimaid elamusi Benvenuto Cellini elulookirjeldus (“Sulakuld: Benvenuto Cellini elu, tema enda käega kirja pandud”, ilmus eestikeelses tõlkes 1995). Ülimalt aus, ülimalt dünaamiline. Avastasin tema müüdi ja selle kaudu tema ajastu ning midagi olulist elust üldse. Tavaliselt inimene endast kirjutades seda väga ausalt ei tee ja endale kergesti ligi ei lase.
Räägitakse, teil on naistemehe kuulsus ka.
Ma kardan, see kuulsus võib küll olla liialdatud. Sest ega ma eriti ei ole. Olen tegelikult üpris rahulik ja kombekas inimene. Kui rääkida naistest loomingus ja naistest elus, siis nad kattuvad küll, aga mitte täielikult. Teinekord võib olla väga inspireeriv mõni juhuslik nägu juhuslikus punktis tänaval ja see jääb kummitama. Selle juures ei tekigi niisugust mõtet see inimene üles otsida. Sellest võib küll sündida isiklik suhe, kuid ei pruugi. Samal ajal inimene, kellega sa koos elad, on pidevalt ja paratamatult oma olemasoluga pidevalt sinu loomingus. Ja see ei tähenda, et ta on otseselt maalitud igale pildile. Ma võin maalida ükskõik mida, aga mingi tunne, mingi elamus, tuleb sellest lähedusest sinna pilti sisse. Ja eks muidugi on ka mingi kujutus, mingi ideaal, mida eluaeg otsid, kuni leiad.
Kas teie naised on alati teie muusad?
Mingil määral küll, jah. Lähedus teise inimesega, lähedus naisega on ikkagi see, mis paneb tegutsema, mis paneb looma. Aga naine – tema ilu, tema harmoonia on igavene, igavikust tulev probleem kunstis. Ja ma ei näe mingit põhjust, miks see peaks muutuma. Siin ei ole küsimus mingis üksikus naises, vaid naine muutub sümboliks, ilu ja harmoonia võrdkujuks.
Modernist, parajalt mõõdukas
Enn Põldroos ja Eesti maalikunst on muutunud peaaegu et sünonüümideks. See tähendab, et Põldroos on suur kunstnik, ja sellisena suhtun ka mina Põldroosi.
Siin tuleb mängu isiklik moment: minu põlvkond on paljuski üles kasvanud Põldroosi maalide ja muude tööde keskel, nende mõju minu kujunemisele ja kunstimõistmisele on olnud kaunikesti määrava tähtsusega. Üksteist kooliaastat vaatasin ma Põldroosi seinamaaliga tõtt: Tallinna Pelgulinna gümnaasiumi vestibüüliseina peasissekäigu kohal kaunistas Põldroosi kompositsioon mängude teemal, aastast 1963. Kevad- ja sügisnäitustel rippusid Põldroosi tööd alati Kunstihoone peasaalis, kohe silmatorkavatel headel kohtadel. Ametliku kunsti kaanoniliste teemadega oli neil siiski kummalisel kombel vähe pistmist: tantsuõhtud, hüpped, Kalifornia maanteed, kultuuritegelaste portreed, linnuse ehitamine.
Hiljem sai loetud Põldroosi kunstipublitsistikat ja arvustusi, mille empaatilisus, asjalikkus ja selge stiil peaks olema eeskujuks nii mõnelegi praegusele kunstist kirjutajale. Ilma Põldroosi 1960.-70. aastate kunstiartikliteta oleks märksa raskem kokku seada objektiivset pilti tolle ajastu kunsti põhiprobleemidest ja ideoloogilistest vastuoludest. Meister kirjasõnas, moodsat kunsti kaitsvate kompromisside sõlmija, distantseerus Põldroos ennast praktikas siiski avangardist. Tema jaoks oli kunsti põhiküsimus mujal: nähtava kujutamise ja unenäolise mõistatuslikkuse ühendamises, maalikunsti intellektuaalsete eesmärkide kaitsmises.
Defineerides kunstis ennast alati maalijana, on Enn Põldroosi maalikunstniku karjäär kulgenud algusest peale tunnustuse tähe all. Kunstiinstituudi lõpetamise järel pälvis ta peagi 1960.aastate algul tähelepanu ekspressiivse vormiuuendajana, ühiskonna elus ja kunstis toimuvate murranguliste protsesside tunnetajana. Sürrealism, abstraktsionism, popkunst, hüperrealism, fovistlik salongiportree on aidanud Põldroosil kokku sulatada talle ainuomase maalilise kujutusviisi, mida võib tinglikult vaadelda modernismi kontekstis. Renato Guttuso kohtub Põldroosi maalidel Kees van Dongeniga, eepiline haare puhta värvirõõmuga, erootiline kujundlikkus geomeetriliste vormidega. Alates 1970.aastatest süveneb Põldroosi töödes – nii portreedes kui figuraalkompositsioonides - eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak, mis nagu psühholoogilise enesekaitse mehhanism aitab kunstnikul suhestuda ühiskonnas valitseva võltsmoraali, ambivalentsuse ja normatiivsusega. See on leebe vastupanuviis, nii siis kui nüüd. Pole vahet, kas tegu on sotsialistliku või kapitalistliku ajastuga, Põldroosi pildisüsteem esitab tänagi samu olulisi, maalikunsti jaoks eksistentsiaalseid küsimusi värvist, koloriidist, kompositsioonist, olemise ideaalkujutusest mitmetähenduslike sümbolite keeles. Seda uut sümbolitekeelt otsib ta progressiusus ja tehnikakultuses üles kasvanuna oma põlvkonna sees ebatüüpilisena arvuti abil.
Põldroos pole kunagi varem moodsam ja intrigeerivam olnud kui praegu. Mais sai ta 70.
Harry Liivrand
