Vana uus rock

Siim Nestor kuulab uusi rock"'iplaate ja leiab, et need... kõlavad natuke vanalt.

Wolfmother
"Wolfmother"
(Modular)

Oh... jah... Pärast kõiki neid aastaid, mis lahutab meid päevast, kui The White Stripes andis välja läbilöögialbumi "White Blood Cells" ja tõi sellega kaasa retro-rock'n'blues'i hiidlaine. Pärast kõiki neid aastaid, kui iga Datsunsi kohta vupsas kuskilt välja kolm Jetit. Pärast seda, kui oleme jõudnud juba unustada, kuidas The Darkness pani meid tunniks ajaks uskuma, et nende sitt on lõbus. Ja pärast kõike seda... - tuleb rock'ipressi ühisaplausi julgustusel Austraaliast trio Wolfmother ja kujutab endast põhimõtteliselt Led Zeppelini lugu "Rock and Roll". Mida lauldakse, khm, Robert Planti häälega. Mis aeg-ajalt kisub Jack White'i või Ozzy Osbourne'i poole ja mille rifitamisse vajub kohati sisse Deep Purple'i traditsioonis orelijämm. Kas me tõesti pole enamat väärt? Pisut liiga aus kopeerimine. 6

Primal Scream
"Riot City Blues"
(Columbia)

Ja siin me läheme jälle! Ikka retro rock'n'roll'i radadel! Ega muidugi, mis ei oleks retro? Vaat, et peaaegu kõik on retro! Gnarls Barkley hüpersoulist Ariel Pinki udusse mässitud MOR-raadiohittideni, nii punk-funk kui cosmic disco avantüristid. Aga ajaloost ammutamisega tuleb piiri pidada, delikaatselt doseerida ja nõndaviisi äkki ise üks kokteil avastada. Või vähemasti jälgi peita.

Momentidel, kui "Riot City Blues" ei meenuta Smilersit ega nõua meeleheitlikult igikuuma satisfaction'it, on ta täitsa hea. Staadionil tantsulööv "Country Girl", aafrika-öölik "Little Death", odava viski lõhnaga suupilli buugi "We're Gonne Boogie" (sorry) ja veel mõned. Aga siiski - ilmselt on plaat valmistatud selleks, et oleks millegagi mööda suviseid Briti suurfestivale pidusid püsti panna. 6

Sonic Youth
"Rather Ripped"
(Geffen)

Aga vat Sonic Youth! Bänd, nimi ja sound, mis on juba iseenesest nii retro kui retro, on teinud aastaks 2006 plaadi, mille puhul ei pea neist rääkima motoorsest refleksist ega viisakusest, vaid südamest. "Rather Ripped" on Sonic Youth light, siin on palju õhku, pehmeid kõlasid ja - tähelepanu! - häid ning hoolikalt meisterdatud poplaule. Vastupidi nende vahepealsetele võrdlemisi umbseks tuiamiseks kujunenud albumitele, mida sai silitatud niisama lugupidamisest. 8

¡Forward Russia!
"Give Me a Wall"
(Dance to the Radio)

Leedsi linna nelik ¡Forward Russia! hoiab debüütalbumil üleval 2005. aasta saundi - see on siis indiedance'i. Kui võtta seda kui funktsionaalselt klubimuusikat, peab muusika alusidee - pimesi tantsitav rock - bändist bändi, singlist singlini enam-vähem sarnaseks jääma, et sa kenasti üldisse kõlapilti (DJ-setti) sobituksid. ¡Forward Russia! on lahendanud asja nii, et nad jäävad vaid üheks selle laine esindajaks, mitte meeldejäävaks tipuks. Plekised kitarriplärakad, hõisked ja taltsutamatud trummid on Bloc Party paralleelklassist. Ainult et Forwardi on lood on kirjutatud keerulisemalt, vähe raskemini haakuvalt. 7