29.03.2007, 00:00
Vanad trikid
Kunstnike Liidu aastanäitus provotseerib taas kord arutelu peamiselt teemadel “milleks” ja “kellele”, arvab Mari Laaniste.
Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus
“Elamise kunst” Tallinna Kunstihoones kuni 22. aprillini.
Ants Juske on Eesti Päevalehes (22. märtsil) juba osutanud sellele, et aastanäituste üks peamisi funktsioone näib olevat treeningmaterjali pakkumine vihastele algajatele kunstikriitikutele. Katrin Pere kureeritud “Elamise kunsti” vaadates hakkab tõepoolest tunduma, et ehk olid mullune “Tehnobia” ja eriti tunamullune “Identiteedid” vaid reeglit kinnitavad erandid. Samas ei paista kusagilt “Elamise kunsti” kallal kihvu teritama sööstvaid verejanuliste noorkriitikute horde. Küllap seetõttu, et näituse tervikpildis domineerib põhiliselt igavus (mida Juske diplomaatiliselt “rahunemiseks” nimetab).
Näituse pealkiri on enam-vähem nii ümmargune, kui veel olla saab. Kontseptsiooniks on välja pakutud mõned, andke andeks, mõttetuvõitu ja vaevu arusaadavad retoorilised küsimused. Ja kuigi võiks optimistlikult oletada, et ehk saabki hetkeseisu ülevaade kuidagi ehedam ja tõetruum, kui kuraator ja kontseptsioon oma mittemidagiütlevuses kunstnikke võimalikult vähe segavad, on kuidagi pettumusttekitav, kui see ülevaade nii ebaintrigeerivaks osutub. Kuraatorivalik ajendas pigem lootusi, et näha saab näiteks tarbekunstnike mässu, aga selle asemel on välja kukkunud tõenäoliselt viimase kümnendi konfliktivaeseim-konformistlikem ülevaatenäitus, kus püütakse kõigi ja kõigega sõber olla. Domineerib retromeeleolu ning esinevad peamiselt ammu tuntud nimed oma ammu tuntud headuses. Kuskilt ei paista midagi, mida võiks nimetada riski võtmiseks – kokkuvõttes näidatakse põhiliselt hulka viisakaid ja ilusaid pilte.
Võib ju spekuleerida, kas see polegi mitte see, mida publik ühelt kunstinäituselt saada tahab, aga kriitiku jaoks on elamust nagu pisut vähevõitu. Küsimus pole selles, et tööd oleksid viletsad, vaid selles, et valik jätab hajusa ja juhusliku mulje. Isegi väljapakutud õõnsakõlalisse raami kõige ilmsemalt istuvat olmeteemat arendavad ainult üksikud autorid. Tahes-tahtmata tekib sel näitusel huvi, millised olid žürii poolt väljapraagitud teosed, ja see pole kunagi hea märk. Vahelduse mõttes võiks aastanäitust mõnikord lahendada nürilt statistikapõhise ülevaatena, vaevalt saab see palju udusem olla.
Liigmahedal foonil leidub siiski üht-teist silmatorkavamat. Postmodernistliku teravmeelitsemise võtmes toimib Enn Põldroosi 2006. aastast pärinev maal “Balti kett”, mis kujundikeele poolest võiks sama hästi olla valminud aastal 1986, kandes mõnd ideoloogiliselt korrektset tiitlit à la “Rahvaste sõprus”. Sama liini ajab Krista Leesi oma kultuuripoliitiliselt teadlike tapeedimustritega (ainuke eksponaat, mis annab aimu tulematajäänud “tarbekunstnike mässu” näituse võimalustest), samuti Tiiu Kirsipuu, kes näitab elusuurust Matti Miliust kuldkollase ebajumalana.
Publikulemmikuks on igati loogiliselt tõusnud Sandra Jõgeva rohmakas, aga vähemalt lõbus ökoloogilisele korrektsusele pretendeeriv “paberihunt” elusa närilisega. Näituse tugevaim töö, mille üle samas külalisteraamatus enim kaevatakse, on Jüri Ojaveri “Elu armastan ma”. Kanalisatsiooniluuk laulva Ojaveriga mõjus mulle nagu unenäoline hädaväljapääs mõnele paremale näitusele. Laiem publik paistab pigem leidvat, et sealt kostev jorin häirib ilusate piltide vaatamist.
“Elamise kunst” Tallinna Kunstihoones kuni 22. aprillini.
Ants Juske on Eesti Päevalehes (22. märtsil) juba osutanud sellele, et aastanäituste üks peamisi funktsioone näib olevat treeningmaterjali pakkumine vihastele algajatele kunstikriitikutele. Katrin Pere kureeritud “Elamise kunsti” vaadates hakkab tõepoolest tunduma, et ehk olid mullune “Tehnobia” ja eriti tunamullune “Identiteedid” vaid reeglit kinnitavad erandid. Samas ei paista kusagilt “Elamise kunsti” kallal kihvu teritama sööstvaid verejanuliste noorkriitikute horde. Küllap seetõttu, et näituse tervikpildis domineerib põhiliselt igavus (mida Juske diplomaatiliselt “rahunemiseks” nimetab).
Näituse pealkiri on enam-vähem nii ümmargune, kui veel olla saab. Kontseptsiooniks on välja pakutud mõned, andke andeks, mõttetuvõitu ja vaevu arusaadavad retoorilised küsimused. Ja kuigi võiks optimistlikult oletada, et ehk saabki hetkeseisu ülevaade kuidagi ehedam ja tõetruum, kui kuraator ja kontseptsioon oma mittemidagiütlevuses kunstnikke võimalikult vähe segavad, on kuidagi pettumusttekitav, kui see ülevaade nii ebaintrigeerivaks osutub. Kuraatorivalik ajendas pigem lootusi, et näha saab näiteks tarbekunstnike mässu, aga selle asemel on välja kukkunud tõenäoliselt viimase kümnendi konfliktivaeseim-konformistlikem ülevaatenäitus, kus püütakse kõigi ja kõigega sõber olla. Domineerib retromeeleolu ning esinevad peamiselt ammu tuntud nimed oma ammu tuntud headuses. Kuskilt ei paista midagi, mida võiks nimetada riski võtmiseks – kokkuvõttes näidatakse põhiliselt hulka viisakaid ja ilusaid pilte.
Võib ju spekuleerida, kas see polegi mitte see, mida publik ühelt kunstinäituselt saada tahab, aga kriitiku jaoks on elamust nagu pisut vähevõitu. Küsimus pole selles, et tööd oleksid viletsad, vaid selles, et valik jätab hajusa ja juhusliku mulje. Isegi väljapakutud õõnsakõlalisse raami kõige ilmsemalt istuvat olmeteemat arendavad ainult üksikud autorid. Tahes-tahtmata tekib sel näitusel huvi, millised olid žürii poolt väljapraagitud teosed, ja see pole kunagi hea märk. Vahelduse mõttes võiks aastanäitust mõnikord lahendada nürilt statistikapõhise ülevaatena, vaevalt saab see palju udusem olla.
Liigmahedal foonil leidub siiski üht-teist silmatorkavamat. Postmodernistliku teravmeelitsemise võtmes toimib Enn Põldroosi 2006. aastast pärinev maal “Balti kett”, mis kujundikeele poolest võiks sama hästi olla valminud aastal 1986, kandes mõnd ideoloogiliselt korrektset tiitlit à la “Rahvaste sõprus”. Sama liini ajab Krista Leesi oma kultuuripoliitiliselt teadlike tapeedimustritega (ainuke eksponaat, mis annab aimu tulematajäänud “tarbekunstnike mässu” näituse võimalustest), samuti Tiiu Kirsipuu, kes näitab elusuurust Matti Miliust kuldkollase ebajumalana.
Publikulemmikuks on igati loogiliselt tõusnud Sandra Jõgeva rohmakas, aga vähemalt lõbus ökoloogilisele korrektsusele pretendeeriv “paberihunt” elusa närilisega. Näituse tugevaim töö, mille üle samas külalisteraamatus enim kaevatakse, on Jüri Ojaveri “Elu armastan ma”. Kanalisatsiooniluuk laulva Ojaveriga mõjus mulle nagu unenäoline hädaväljapääs mõnele paremale näitusele. Laiem publik paistab pigem leidvat, et sealt kostev jorin häirib ilusate piltide vaatamist.