Vanade tehnikate taaselustaja
Juba on ajakirjandus läkitanud avalikkuse ette
lühiteate, et Jaapani maineka Kanazawa rahvusvahelise klaasikunsti
näituse pingsas konkurentsis on eesti noore klaasikunstniku Kristiina
Uslari (fotol) töö “Data Turbin” III saanud
audiplomi (Honorable Mention). See töö on üks osa kunstniku
viieesemelisest sarjast “Data Turbin”. Selle sarjaga kaitses ta
läinud kevadel Kunstiakadeemias ka oma magistrikraadi ning pälvis
komisjonilt hinde cum laude.
On tähelepanuväärne, et
magistritöö ühe objekti oli juba enne kaitsmist omandanud tuntud
Taani Ebeltofti Klaasimuuuseum konkurssnäituselt “Young Glass
2007” ning sarja üks töödest ringles kaitsmise ajal
rändnäitusel Euroopas. Viimase tööde valik oli toimunud
Londonis korraldatud rahvusvahelisel klaasikunsti konkurssnäitusel
“The Bombay Sapphire Prize” aastal 2006. Selle konkursi
ligemale neljasaja osavõtja hulgast valiti vaid kahekümne kunstniku
tööd edasisele turneele Euroopa suuremates linnades. Pärast seda
saabub töö tagasi Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumile, kes
omandas selle Tallinna IV rakenduskunsti triennaalilt “Kaks
lähedast” ostuauhinnana.
Ja veel, käesoleval aastal
anti Kristiina Uslari klaasobjektide sarjale “Exit” ja
“Data Turbin” diplom Saksamaal korraldatud noorte
klaasikunstnike konkurssnäitusel “Jutta Cuny-Franz Memorial
Award”. Kevadisel klaasikunsti näitusel “Eesti klaasikunst 70:
kümne aasta paremik” autasustas tema väljapanekut kauneima
töö preemiaga OÜ Emilie ning kunstnik on esimene eesti
klaasikunsti rajaja Maks Roosma nimelise stipendiumi saaja.
Ja
ikkagi, milles seisneb noore kunstniku edukus nii kodu- kui ka välismaal?
Tema tööd ju ei hulluta vaatajat oma grandioossete
mõõtmetega, ei värvilise klaasi sära või selle
salapärase, maagilise läbikumavusega. Kristiina Uslari enamasti
mitmeosaliste sarjadena valminud, suuruselt mõõdukad, valgest
või mustast klaasist loodud tööd on irriteerivad ja
põnevad oma dünaamilises vormikäsitluses ja erakordsed oma
tehnilises teostuses. Mustad või valged, tulevikus võib-olla ka
värvilised klaassambakesed loovad mitmekorruselisi ja mitmekihilisi
keerukaid labürinte, millest mitte ainult füüsiline, vaid ka
mõtteline läbiminek on põnev.
Küsimusele, kust pärineb selle töö
tehnika, leiab vastuse antiikse Rooma klaasikunstist. Selles
tehnoloogias lõid rooma kuulsad meistrid ažuursete seintega
mitmekihilisi nõusid, nn diatreetklaase. Need olid erakordselt
kõrgelt hinnatud ja kuuluvad auväärse rooma klaasikunsti
suurimate saavutuste hulka. Tänaseks päevaks on selliseid,
mõõtmetelt kõigest 10–12 sentimeetri
kõrgusi karikaid maailma eri muuseumide kogudes säilinud vaid
vähesed eksemplarid ja võib arvata, et nad olid haruldused ka
3.–4. sajandil kogu Rooma tohutu impeeriumi alal.
Tõenäoliselt kasutati diatreete vaid rituaalsete toimingute
puhul. Sedavõrd keerukas, aeganõudev, unikaalne ja kindlasti
ka salapärane on nende valmistamise viis. Selle üle vaieldakse kuni
tänapäevani.
Kuid see imeline klaas on lummanud
kunstnikke läbi aegade. Huvi vanade tehnikate vastu on viinud mitmed
tänapäeva ameerika, jaapani, inglise, saksa klaasikunstnikud
diatreetklaasi saladuse uurimise juurde ning sellesse üsna kitsasse
klaasikunstnike perre on astunud ka eestlane Kristiina Uslar. Ta
hakkas diatreetklaasiga tegelema kohe pärast Eesti K
unstiakadeemia klaasikunsti bakalaureuseõpingute lõpetamist
2003. aastal. Kunstniku eesmärgiks oli juba algusest peale mitte lihtsalt
vanade vormide kordamine, vaid soov sellele väga suurt perfektsust ja
ajakulu nõudvale tehnikale leida nüüdisaegne
kontseptsioon, uus mõtteväljund. Juba sellega erineb ta oma
diatreettehnikaga tegelevatest, kuid traditsiooniliste
õõnesvormide juurde jäävatest kolleegidest. Ilmselt
siit suur ja ka rahvusvaheline huvi ning tähelepanu tema loomingu vastu.
Senini on kunstnik loonud selles tehnikas viis mitmeosalist seeriat.
Tutvunud küll diatreetklaaside valmistamise tehnoloogiat
analüüsivate uurimustega, ei välista Kristiina Uslar selle
modifitseerimist talle vajalikul viisil. Nii eelistab ta oma objektide
loomiseks kasutada hoopiski klaasipastat, nn pâte de verre’i.
Võib imetleda, kuidas kunstniku loodud habras, keerukas ja
lõpmatuna näiv, ainult mõnele tugipunktile toetuv
konstruktsioon üldse koos seisab. See nõuab kindlasti teostuse
suurt perfektsust ja virtuositeeti. Mitte üheski oma töös
ei soovi autor luua arusaama ideede lõplikust lõpetatusest. Tema
objektid “Exit” pakuvad väljapääsu, aga ka
äraeksimise võimalusi, nagu sarjas “Data Turbin”
(Andmete Turbiin) toonitab autor informatsiooni liikumise keerukaid teid
läbi masinate ja inimeste. Selles võib esialgne mõte saada
hoopiski uue, võib-olla isegi hukutava tähenduse. Nii on Kristiina
Uslar otsinud vanale tehnikale uut, nüüdisaegset sisu. Tema
tööd jätavad vaatajale ruumi ka edasimõtlemiseks.
Seejuures rõhutab kunstnik kogu aeg, kuivõrd palju on ta oma
mõtete teostamisel head nõu ja abi saanud Kunstiakadeemia
klaasiosakonna kolleegidelt. Ta plaanib tulevikus diatreettehnikat
kasutada ka õõnesvormide loomiseks.
Kristiina
Uslari edu on eesti tänapäeva klaasikunsti arengu üks
peegeldusi.
Nagu kinnitas viimane ülevaatenäitus, on
selle kunstiala tänane pilt rikkalik ja väga avatud uutele
tehnikatele ja loomingulistele ideedele. Viimastel aastatel on eesti kunstiline
klaas oma ilmes ja suundumustes palju uuenenud ja paljutõotav on tema
edu rahvusvahelisel areenil.
Juba 2001. aastal anti Kanazawa
konkursil hõbemedal meie klaasikunsti suurmeistrile Ivo Lillele.
Austavat äramärkimist teistel konkurssidel ja näitustel on
leidnud Tiina Sarapu, Maret Sarapu, Eva Käsperi, Mare Saare,
Viivi-Ann Keerdo looming. Eesti klaasikunstnike töid on reprodutseeritud
ülemaailmselt tuntud klaasikunsti ajakirjades New Glas Review, New Glas
jt.
Nii et meil on põhjus eesti klaasikunsti
käekäiku hoolikalt jälgida.
Tahaksin märkida,
et käesoleval ajal võime suurt elavnemist täheldada ka
teistel eesti tarbekunsti aladel. 1990. aastate algul tekkinud segadus on
lõppenud ja tarbekunsti erialad kõigis oma arengusuundades on
leidnud tunnustamisväärse koha nii kodu- kui välismaa
kunstipildis.