Sageli öeldakse, et mitmed teie raamatud kuuluvad nn suurte ameerika romaanide (Great American novel) hulka. Mis te sellest arvate? Kas seda võib lugeda unistuse täitumiseks või juhtus see kogemata?
“Suur ameerika romaan” on kriitikute poolt kasutusele võetud akadeemiline väljend. Kindlasti on Ameerikas kirjanikke, kes omaette juurdlevad, kas nad kuuluvad sellesse kunstlikku päikesesüsteemi, aga enamik on selle suhtes ilmselt ükskõiksed. See pole nende taotlus, vaid teiste poolt seatud eesmärk, kas siis noorema või vanema põlvkonna poolt. Kirjutamist alustades ei unistanud ma kiidukõnedest või isegi aktsepteerimisest, ma lihtsalt soovisin täielikult pühenduda kirjutamisele. See soov täitus mu neljanda romaaniga “Garpi maailm”, mis võimaldas kirjutamisest ära elada. Mitte ükski realistlikult mõtlev kirjanik ei saa unistada enamast.

Avaldasite oma esimese romaani 26aastaselt. Kas kirjutamise alustamiseks on ka mingi õige vanus? Või ise alustasite enda arust pigem liiga vara või hilja?
Alustasin kirjutamisega 14aastaselt, täpselt sama vanalt, kui hakkasin tegelema maadlusega – ilmselt kannustas ühe alaga tegelemine tegelema ka teisega. Ma ei soovita kunagi endast malli võtta. Ma ei anna nõu. Mõned suurepärased kirjanikud alustasid noorelt (mõned surid noorelt), mõned vanemalt. Oluline on lõpptulemus.

Paljud kirjanikud armastavad väljendada omi mõtteid mõne kindla tegelase kaudu. Kes teie romaanide tegelaskujudest on kõige sarnasemad teile endale?
Ma ei ole oma romaanide peamine allikmaterjal; minu “hääl” on jutustamise vahend ja see muutub iga raamatuga, ehkki kindlasti on neis hulgem (peamiselt alateadvuslikke) stilistilisi lahendusi, mis korduvad või suurt ei muutu. Minu jaoks on kõige olulisem romaani arhitektuur – tema strukturaal­ne ülesehitus. Loo kulg. Hääl on kõigest loo abiline.

Mulle tundub, et oma romaanides meeldib teil sageli kujutada mingis mõttes veidraid või ebaharilikke tegelasi. Kas tunnete rohkem rõõmu positiivsete või negatiivsete tegelaste kujutamisest?
Kõrvaltegelased kipuvad olema veidramad kui peategelased. Mulle meeldib üsna võrdselt kujutada nii kangelasi kui kurikae lu. Enda arust on mul nende seas “veidrikke” või “ebaharilikke” tegelasi võrdlemisi vähe. Juba tükk aega on “kummaline” tegelikult olnud igapäevane. Piisab vaid korraks mõelda ajaloole, usule või poliitikale, ja me mõistame, et ilukirjandus ei saa eales olla piisavalt “veider” või “ebaharilik”. Inimesed rikuvad maailma ja meie planeeti. Kas see siis pole veider või ebaharilik käitumine – arvestades, et muud kodu meil ei ole?

Läbimurre “Garpi maailmaga” – kas see vapustas? Kuidas see mõjutas edasisi töid – kas järgmise raamatu kirjutamine oli lihtsam või ootuste koorem liiga rusuv?

Kirjutasin neli romaani võrdlemisi vähetuntud kirjanikuna. “Garp” polnud ei suur vapustus ega ootuspärane edu; olin menuks valmis, sest olin piisavalt kaua olnud edutu. “Garpi” ilmudes polnud ma enam mingi laps, olin 34aastane ja sama vanalt jätsin maadluse. Mul oli naine ja kaks last ning mitu tööd – peale kirjutamise. Kui sain üleni pühenduda kirjutamisele, oli see tunduvalt kergem, ehkki olin endas väga pettunud, et mul kulus neli-viis aastat oma harjumuste muutmiseks, et suudaksin päevas seitse-kaheksa tundi kirjutada. Alguses ma ei osanud äkitselt tekkinud vaba aega kasutada. Ent kui alustasin oma kuuendat romaani “Siidrimaja reeglid”, teist raamatut pärast “Garpi” valmimist, suutsin kirjutada juba päev otsa.

Võib öelda, et teie romaanid pole lühike lugemine ja seega on hämmastav, et praegusel kiirustamise ajastul keegi suudab veel nii pakse raamatuid lugeda. Kas kirjutades edenete lausehaaval või keskendute rohkem üldisele ülesehitusele?
Ma alustan ja lõpetan üldise süžeega, kuid ma kirjutan kõiki lauseid ümber – korduvalt. Ma olen ümberkirjutaja tüüp. On selline müüt, et õhukeste raamatute kirjutajad keskenduvad sisule rohkem kui paksude raamatute kirjutajad. Mida paksem raamat, seda rohkem ma seda ümber kirjutan. Need võtted (üldine süžee, lause-lauselt, sõna-sõnalt) ei välista üksteist, neid kõiki tuleb kasutada.

Olen lugenud, et valmistute iga raamatu kirjutamiseks väga põhjalikult ning eeltöö võib kesta aastaid. Kui palju peate süžeest teadma, et kirjutamisega pihta hakata?
Tervet šüzeed – ei. Lõppu – iga viimset kui sõna. Ma ei pea üksnes teadma, mis lõpus juhtub, vaid ka seda, mis toonides see väljendub – lausehaaval. Ma pean teadma, mis saab igast pea- ja kõrvaltegelasest – kuidas nad kohtuvad, kuidas nende teed ristuvad, kes on kannatajad ning kes lõpuks hakkama saavad. Mida rohkem ma tean enne esimese lause paberile panekut, seda paremini romaan jookseb. Ma ei kiirusta.

Mõned seksi, aborti vms teemasid puudutavad küsimused teie raamatutes kindlasti häirivad konservatiivsemate vaadetega inimesi. Kas on teada, et kusagil on teie raamatuid ka keelatud kirjanduse hulka arvatud?
Ameerika Ühendriikides on hetkel rõhutatult tagurlik ja konservatiivne periood – kristliku ja/või puritaanliku mõtlemise taassünni aeg.
Ameeriklased on seksi ja keelekasutuse suhtes alati olnud väga silmakirjalikud, kuid minu mäletamist mööda pole lood veel kunagi olnud nii hullusti. Ameerikas on minu raamatute retsensioonid oluliselt kriitilisemad kui teistes riikides – välja arvatud juhtudel, kui teiste riikide arvustajad on nii ebakindlad või laisad, et ehitavad oma loo üles eel nevate arvustuste põhjal.
Sedasorti laiskusele on kirjandusmaailmas kõvasti kaasa aidanud internet. Ma mitte üksnes ei saa aru, kui arvustaja pole raamatut läbi lugenud, vaid ma oskan ka öelda, millist varasemat arvustust ta kopeerib.
Mõningates koolides on minu raamatuid tõesti ka keelatud, kuid kirjanike ühendused (näiteks PEN-klubi) hoiavad sellistel asjadel silma peal ja tavaliselt tuliste vaidluste järel lubatakse raamatud tagasi.

Kohustuslik küsimus: keda peate oma lemmikkirjanikeks või keda professionaalselt enim kadestate? Sageli olete maininud ­Dickensit.
Dickens oli esimene kirjanik, keda lugedes mul tekkis tahtmine ise kirjanikuks saada – tema moodi kirjanikuks, süžeekeskseks ja tegelaste-keskseks, aja kulgemise kirjeldajaks. Mulle meeldis ka Hardy. Ameeriklastest olid minu eeskujud Uus-Inglismaa autorid, nagu ­Melville ja Hawthorne. Ma ei ole ennast kunagi pidanud Faulkneri, Hemingway või Fitzgeraldi austajaks.
Küllap võib öelda, et maadlus ei kuulu Ameerikas kõige popu­laar­semate spordialade hulka – kuid paljudes teie romaanides on juttu maadlusest. Millest selline huvi? Muide, eestlastel oli maadlus pikka aega väga tähtis spordiala.
Kui 1950. aastatel maadlema hakkasin, oli see Kesk-Lääne osariikides ja Pennsylvanias populaarne spordiala – mujal küll märksa vähem. Mina kasvasin üles kirdes (New Hampshire’is), kuid juhtumisi oli kohalik treener maadlusosariigist Illinoisist pärit endine tšempion ja USA meistrivõistluste hõbe. Muide, ka Abraham Lincoln oli maadleja ja Illinoisist.
Ma armastasin maadlust. Hiljem, rahvusvahelistel võistlustel, sain aimu sellest, kuivõrd palju populaarsem oli maadlus teistes riikides. Loomulikult ma tean, et Eestis on maadlus populaar­ne! Ma töötasin treenerina, juhendasin noori, kuni sain 47. Ma käin praegugi treeninguid ja võistlusi vaatamas. Minu kolmest pojast on kaks Uus-Inglismaa meistrid ning üks ka USA meister.

Räägime filmidest, mis põhinevad teie raamatutel. Kirjanikud kipuvad ekraniseeringuid armastama või vihkama. Mida arvate enda omadest?
“Siidrimaja reeglitel” kirjutasin ise ka stsenaariumi ja tegin režissöör Lasse Hallströmiga tihedalt koostööd. Pole siis imestada, et pean seda parimaks. Järgmiseks pean filmi “The Door in the Floor”, mis on adapteeritud raamatu “Lesk üheks aastaks” põhjal (üksnes esimese kolmandiku põhjal, väga tark otsus!). Stsenarist ja režissöör oli Tod Williams, kuigi ma tegin temaga tublisti koostööd järeltootmise ajal. Praegu teeme koos stsenaariumi raamatust “Neljas käsi”. George Roy Hilli “Garpi” ning Tony ­Richardsoni “Hotell New Hampshire’iga” oli mul vähe pistmist, kuid loen neid oma sõpradeks. Praegu teen ka stsenaariumi raamatust “Tsirkuse poeg” koos režissöör Martin Belliga.

Olete ka ise neis filmides mänginud. Oli see teie või produtsentide mõte?
“Siidrimaja reeglites” jaamaülema mängimine oli minu mõte. Ma tahtsin näha momenti, kui Homer Wells rongilt maha astub. Parim hetk näha Tobey Maguire’it oli perroonil, rongi oodates. “Garpis” maadlustreeneri kehastamine oli ­George Roy Hilli mõte. Ma olin nõus. Kuna olin 24 aastat tegutsenud litsentseeritud maadluskohtunikuna, siis polnud see raske.

Mida peate oma edu mõõdupuuks: auhindu, tiraaže, filmilepinguid, näha inimesi oma raamatuid lugemas?
Kõik minu ra amatud on pidevalt müügis pehmekaaneliste väljaannetena. See on edukuse mõõdupuu ükskõik millise kirjaniku jaoks – kõik sinu raamatud on pidevalt müügis, neid trükitakse juurde.
Vaadates USA raamatumüügi edetabeleid, paistab seal vähe traditsioonilisi romaane – küll aga väga palju eneseabi, natuke fantasy-kirjandust ja hulgem sellist, mida ei saa isegi korralikult liigitada. Tundub, et romaani eduks peaks see enne mõnest Oprahi vestlussaatest läbi käima.
 
Kuidas me oleme selleni jõudnud?
Ma suhtun Ameerika kultuuri samasuguse tülgastusega. Asi läheb geomeetrilise jadana üha hullemaks ja hullemaks. Ma olen õnnelik, et “lõin läbi” 1970.aastatel, sest ma pole kindel, kas mulle veel täna pöörataks tähelepanu. Meeldiv on aga see, et minu lugejaskonnas on endiselt väga palju noori, ülikoolieas inimesi. Ma ei tea, miks või kuidas, aga nii ta on. Enamik ameeriklasi loeb mingit saasta, nad vaatavad telekast saasta ja söövad saasta – see on nende vaba valik. Ja mina ei oska sulle öelda, miks see nii on.
(Siin oleks võinud autorile täpsustada, et Eestis on asi vähemalt sama hull, aga jäägu talle meist parem mulje – T.V.)

Olete pälvinud rea kirjandusauhindu ja on mainitud ka sõna “Nobel”. Oletagem, et võidategi Nobeli kirjandusauhinna ja peate selle vastuvõtmisel pidama traditsioonilise kõne. Mida sooviksite öelda?
Ma ei mõtle Nobelile. Oscari võitmine oli meeldiv üllatus. Ma ise ei pea teise Oscari võitmist tõenäoliseks, aga see on siiski usutavam kui Nobeli võitmine. Ma olen koomikakirjanik – satiirik. Ma suudan vihastada paljusid tõsimeelseid inimesi ja pealegi olen ma ameeriklane (mis veelgi hullem – valge ameeriklasest mees). Kui ma oleksin oma kodumaa peale nii tige, et loobuksin USA kodakondsusest ja koliksin teise riiki elama ning seejärel suudaksin üle elada CIAga seotud tapmiskatse – jah, võib-olla siis oleks mul võimalusi Nobeli preemia saamiseks.
(John Irving võitis 1999. aastal Oscari parima stsenaariumi eest filmiga “Siidrimaja reeglid” – T.V.)

Kas teie arust Ameerikas üldse peetakse Nobelit nii tähtsaks kui Euroopas? Pealegi on paljud suured romaanikirjanikud, nagu Milan Kundera, Philip Roth ja Kurt Vonnegut, jäänud auhinnast ilma. Kas Nobeli auhind on liialt politiseerunud?
Ameeriklased Nobelile eriti ei mõtle. Mind ei huvita see üldse. Mind vapustab väga, et üha rohkem ja rohkem on tegu poliitilise auhinnaga. Ja kui juba ilmajääjate nimekirja koostada, siis lisaksin veel kaks ebaõiglaselt tunnustamata nime – ühe surnu (Robertson Davies) ja ühe elusa (Alice Munro). Ma olen ise Alice’it korduvalt kandidaadiks seadnud, aga miks peaks kuskil Rootsis keegi mind kuulda võtma?

Viimasel ajal näib poliitika üldse olevat muutunud kirjanduses taas väga tähtsaks. Mida teie sellest arvate – kas kirjanikud väljendavad oma poliitilisi vaateid kirjanduses liiga vähe või liiga palju?
Euroopas eeldatakse kirjanikelt politiilisust – poliitilisi seisukohavõtte, poliitikas kaasalöömist ja poliitika käsitlemist oma loomingus (kui nad on romaanikirjanikud, näitekirjanikud vms).
Vaat, aga USAs soovib meedia, et kirjanikud jääksid oma liistude juurde, meilt ei küsita KUNAGI arvamust poliitilistes küsimustes, ning kui me oma seisukoha välja ütleme, siis meid kas kritiseeritakse v& ; ;oti lde;i lihtsalt ignoreeritakse. Meil on teine tava. Romaanide ja romaanikirjanike jaoks ei ole olemas mingeid “peaks”- või “ei tohi”-teemasid. Lugu peab olema hea ja hästi kirjutatud. Aga kas ta on poliitiline või ei ole poliitiline – mul on ükskõik! Lugu ise peab olema hea.

Millal võime oodata uut raamatut?
Mõne aasta pärast, see on uus romaan. Kuid ma ei tea täpsemalt, millal.
John Irvingi
11 romaani kiirkursus
Irving on üks neid kirjanikke, kelle romaanide kohta ütleb paarilauseline kokkuvõte ülimalt vähe. Tema romaanid on enamasti mahukad, kuni 1000-leheküljelised. Teatud elemendid korduvad raamatust raamatusse: veider lapsepõlv, haigused või kompleksid, maadlus, seks, surm või vägivald ja tegevuspaigana Uus-Inglismaa või Viin. Irvingi võrdlemine Dickensiga pole asjatu, sest klassikalise romaani moodi jälgib ta sageli tegelaste käekäiku hällist hauani, ainult kaasaegsemas kastmes. Irvingi koomika ei peegeldu kaugeltki igalt leheküljelt, ta pikib vahele väga traagilisi stseene, tugevaid emotsioone ja teravmeelset ühiskonnakriitikat.
 
“Karude vabastamine” (Setting Free the ­Bears, 1968) – Austria noorukid plaanivad vabastada kõik Viini loomaaia loomad.
“Veemeetodimees” (1972, e.k 2006) – haledavõitu igavene üliõpilane on hädas kuseteede põletiku ning kogu oma eluga.
“158-naelane abielu” (The 158-Pound ­Marriage, 1974) – Uus-Inglismaal ja Viinis hargnev lugu abikaasade swinging’u-hobist ja abielukriisist.
“Garpi maailm” (1978, e.k 1996 ja 2006) – lugu ekstsentrilisest feministlikust emast, tema kirjanikust pojast ning tervest veidrike plejaadist.
“Hotell New Hampshire” (1981) – hotelli pidava (loomulikult düsfunktsionaalse) perekonna arengulugu.
“Siidrimaja reeglid” (1985, e.k 2006) – lastekodu Maine’i osariigis, kus peategelased on sünnitusarst ja orb, kellest esimene loodab kasvatada oma järglase.
“Eespalve Owen Meanyle” (A Prayer for Owen Meany, 1989) – Irvingu romaan usust, raamatu minategelane räägib kõnedefekti ja kasvupeetusega Owen Meanyst, keda ta noorena tundis.
“Tsirkuse poeg” (A Son of the Circus, 1994) – arst uurib India tsirkuses liliputte, nagu arvata võib, leiab tsirkuses ja Indias imelikumatki.
“Lesk üheks aastaks” (1998, e.k 2004) – arenguromaan naiskirjaniku elust, suhteprobleemid ja kirjandusmaailm.
“Neljas käsi” (The Fourth Hand, 2001) – lõvi hammustab teleajakirjanikul käe otsast ning mehele siiratakse “doonorkäsi”. Käeomaniku lesel on omad tingimused.
“Kuni su leian” (Until I Find You, 2005) – Kanada näitleja juurdleb keerulise lapsepõlve üle, põhjalik kirjeldus tätoveeringute maailmast. Ühtlasi paljastas Irving, et 11aastaselt oli tal vahekord “vanema naisega”, mis teda kaua mõjutas.