Viimase aja kunstielamuse sain paar päeva enne vabariigi
aastapäeva kultuuritehases Polymer, Non Grata Kunstikonteineris avatud
Meeland Sepa näitusel pealkirjaga “Mul ei ole teile midagi
öelda”.
Meeland Sepp on varasemast tuntud oma roostes
metallijuppidest kokkukeevitatud nii-öelda seksimõnumasinatega
– väntad pedaale ja siis mingi ora torgib või kõditab
sind. Seekordse näitusega tähistas Meeland Sepp ühtlasi
oma 40. sünnipäeva.
Seegi kord kostis oigamist juba
eeskotta.
Olukord näitusesaalis: Meeland oli tumepruuniks
võõbatud lauajuppidest kokku klopsinud arhetüüpsena
näiva tare, mille ukse kohal autahvel “Kaunis Eesti kodu
2009”. Ühes tare nurgas istus elektritooli meenutavas seadeldises
meesinimene, kellele oli mingi kott või padjapüür pähe
tõmmatud ja kes periooditi ebainimliku häälega luust ja lihast
läbi tungival helistikul oigas. Oiged olid ühtaegu piina ja
mõnu väljendus – selge vihje eestlaste
sadomasohhismilembusele.
Samal ajal mängis tare teises nurgas
vilepillitrio rahvalikke meloodiaid, nagu: “Jaanipäevaks
kõrgeks kasvab rohi...” ja muud sellist. Kolmandas nurgas
mängis akordionimees. Neljas nurk oli minu mäletamist mööda
tühi. Kõik see kokku kestis terve igaviku.
Mu maalikunstnikust sõbranna Lilian kommenteeris, et pole viga, et
igas õiges Eesti kodus on ju ikka akordion kuskil toanurgas. Mul endal
on ainult üks pisike suveniirmandoliin, mida küll pidevalt harjutan,
aga mida keegi mu külalistest sellegi poolest kuulda ei taha, kui neile
esineda üritan.
2.
Mõni nädal varem
käisin külas vabakunstnikust sõbral Tuutul, kellel oli
külas veel üks sõber Võsa, aga mitte see Peeter
Võsa. Kuidagi veeres meie jutt Eesti mängufilmi teemadele. Et nagu
Eesti mängufilm läbi aegade või nii.
Millegipärast jõudsime üheskoos järeldusele, et
vaadates ammustest aegadest pajatavaid Eesti mängufilme, jääb
mulje, nagu vanasti elanuks kõik eestlased Pirita kloostri varemetes.
Või siis mingites muudes umbes samalaadsetes varemetes. Et nagu varemed
oleksid Eesti filmikunstis millegipärast eestlaste elupaigana
üleekspluateeritud või nii. Kuidagi ääri-veeri me
sellisele järeldusele jõudsime.
