Priit Hõbemägi Tiit Blaat

Mina laulsin XVIII üldlaulupeol RAMi noortekooriga 1975. aastal. Sügav stagnatsiooniaeg, nagu tänapäeval öeldakse. Mind huvitasid tollal küll ainult Led Zeppelini, Pink Floydi ja Yesi uued heliplaadid, mitte riigiasjandus – tüütu ja paratamatu jama, mis tuli ära kannatada ja selle kiuste võimaluste piires põnevalt elada. Niisiis laulsin RAMi noortekooris. Vormiks olid oranži ja musta värvi kootud villased vestid, palava suveilmaga tõeline nuhtlus. Meie dirigent oli Venno Laul (1938–2018), kõva käega koorijuht, kelle autoriteet oli absoluutne. Aga laulukaare all olime tema käe- ja pilgu ulatusest väljas.

Tollal müüdi laulupeo ajal lauluväljakul õlut ilma igasuguste piiranguteta. Mehed sumisesid roheliste putkade ümber, tassisid kastidega õllepudeleid ja külitasid murul. Juhtus, et mõni meeskoorilaulja magas oma koori lavale mineku õlleputka suminas maha ja jäi teist ringi ootama.

Aga asju juhtus ka laulukaare all. Meie koori koht oli päris laulukaare tipus, RAMi meeste taga. Need toona legendaarsed mehed risti ette ei löönud.

« Avalehele 38 Kommentaari