Linda Perry
(ex –
4 Non-Blondes
) ja
Stephen Jenkinsi
(
Third Eye Blind
). Seda, et nimekad produtsendid aega pole raisanud, on plaadil enamikus lugudes liigagi hästi kuulda. Nii mõnigi muidu kaasakiskuv viisijupp on staarprodutsendi hoolitsetud käekesega maetud paksu ja suhkruse helitarretise alla.


Peaosas selles kindlakäeliselt viimistletud masstootes on klaver, mis vaheldub mõnel pool magusa grupi viiulite või seda olla tahtva digipilliga. Selle populaarse klahvpilli sedavõrd rohke kasutus jääb aga arusaamatuks. Vanessa ei ole kindlasti ­virtuoos, ka ei ole tema mängustiilis kõrvatorkavat omapära. Klaver on siin lihtsalt tausta- ja rütmipilliks, võidelnud välja vaieldava väärtusega koha ilmetult tiksuva trummi kõrvale. Teine väiksem segadus võib kuulajat tabada siis, kui ta katsub unustada kõike muud ja proovib kuulata hoolikamalt laulupartiid. Selgub, et üsna keskpärane häälematerjal, mida võiks küll kujutada ellu viimas plaadil leiduvaid lauluridu “
flipping through the radio / we sing along to the indie show
”, kuid millega on raske seletada miljonimüüke. “
Fools Like Me
” mõjub siiski üsna lihtsa ja ladusana, eriti kui koduvõimendit natuke lo-fi’maks kruttida.
5