Nähes tema kadakatega „Kuumaastikku“, kukkus peasekretär Nikita Hruštšov pröökama, et sihukese formalismi eest kupatab ta kunstniku vangilaagrisse. Mispeale Ülo vastas, nagu teame, et seal on ta juba olnud.

„Ma mäletan, missuguse põlgliku kahetsusega vaatasid nõukogude kunstikomisjonid Ülo Soosteri töid,“ on kirjutanud kunstnik Mihhail Grobman, kes ka selles filmis sõna saab. „Neile ei tulnud pähegi, et need tööd jäävad kunstilukku, aga nende eneste nimed saavad nagu tolm minema pühitud ja igaveseks unustatud.“

Me jõudsime selle aja ära oodata. Soosteri sünni (17. oktoober 1924, Hiiumaa) ja surma (25. oktoober 1970, Moskva) aastapäeval toimusid režissöör Lilija Vjugina käe all valminud portreefilmi „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“ esilinastused Moskvas ja Tallinnas, vastavalt Tretjakovi galeriis, kus tema tööd on ammust ajast püsiekspositsioonis, ja Eesti peamises kunstimuuseumis Kumus. Viimases võis näha uskumatut, karantiiniaja kohta jahmatavat publikuhuvi, mis annab tunnistust Soosteri tegelikust kohast Eesti kunstihierarhias, kus omal ajal talle kohta ei leidunud. Sellepärast saigi temast Moskva kangelane.

Kultuslik tegelane

Tema väga lühikeseks jäänud ellu mahub mitu ajastut: sõjaeelne vabadus väikeses kodanlikus riigis, sõjajärgne Gulag ja sulaaegse, kuid mitte väga külalislahke Moskva poolehoiu vaevaline võitmine.

„Sooster oli meie kunstnike jaoks guru,“ räägib temast filoloog Viktoria Motšalova, kelle endine abikaasa kunstnik Ilja Kabakov oli Soosteri sõber ja lahutamatu ateljeenaaber. Ateljeed olid algul keldrites, hiljem, 1960ndate lõpus, pööningul – Sretenski bulvaril kindlustusseltsi Rossija hoone katusealuses. Kuues korrus ilma liftita, tagatrepp, mida mööda tassis võimas Ülo külmikut üksinda oma seljas üles.

Ülo töötuba ei ole enam ammu alles, Kabakovi ateljee anti aasta tagasi üle Tretjakovi galeriile. Seal käib remont, mille käigus, vaata et filmimise hetkel leiti juhuslikult sinna pärast Soosteri surma toodud karp, kus olid sajad tema visandid ja joonistused. Ilja Kabakovil on suur essee või pigem monograafia, esimene tõsisem uurimus Ülo loomingust – „Ülo Soosteri maalidest. Subjektiivsed märkmed“, kus meie maître nimetab vanemat sõpra enda vaimseks juhiks. Ta oligi Moskva undeground’i peamine kultuslik kuju – ainus, kellel oli läänes elamise kogemus ning anamneesis euroopalikus kunstikoolis omandatud traditsioonid. Hiiglasekasvu meest, kellel olid erksinised silmad ja pidevalt piip suus, kes kõneles vene keelt kehvasti, tuntava aktsendiga, olid siiski väga paljud valmis kuulama.
foto: kaader filmist

Filmi venekeelne pealkiri – „Ülo“ – ei nõua kommentaari: ütleme „Ülo“, mõtleme Soosterit. Kuid eestlaste jaoks on Ülo tavaline nimi ning filmi kohalik pealkiri „Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“ lihtsalt kirjeldab Ülo laagrijoonistustes korduvat süžeed. Selle kohta on kunstnik Anatoli Brussilovski meenutanud: „Seisab mees, vang, ja hoiab harali sõrmede peal rätikut. Kuivatab. On ära pesnud ja kuivatab. Kuhu sa seda ikka riputad? Panevad pihta ju! Joonistusel on mehe nägu, tema veider poos on nii kõnekas, nii tõsine ... Ei, see ei ole pisike olmeseik, visand laagrielust. Inimene hoiab käes oma puhast hinge. Ja ei lase sel määrduda. Aga Gulag, narid, vargad, vangivalvurid – kõik see on madalamal, kõik see on väljas.“

Brussilovski käib samuti sellest filmist läbi, nagu ka kunstnikud Boriss Žutovski, Sergei Barhin, Vladimir Jankilevski, režissöör Andrei Hržanovski, Tretjakovi galerii direktor Zelfira Tregulova, Soosteri loomingut uuriv kunstiajaloolane Anna Romanova, Ülo sõbrad ja sugulased. Ennekõike tema kunstnikust poeg Tenno-Pent Sooster, kes käis koos dokfilmi režissööri ja operaatoriga isaga seotud paikades, seahulgas Karlagis.

Mittevabaduse kogemus

Tolsamal Moskva Kunstnike Liidu 30. aastapäevaks korraldatud näitusel Maneežis, kus Hruštšov mitteametliku kunsti viljelejaid materdas, osales ka Sooster. Nähes tema kadakatega „Kuumaastikku“, kukkus peasekretär pröökama, et sihukese formalismi eest kupatab ta kunstniku vangilaagrisse. Mispeale Ülo vastas, nagu teame, et seal on ta juba olnud.

Süüdistatud koos veel nelja tudengiga kodumaa reetmises (neil olevat olnud lennuk, millega nad olla kavatsenud Pariisi lennata), mõisteti Sooster 1949. aastal süüdi ja saadeti Karagandasse.

Tänapäeval ei kujuta paljud ettegi, et sõjajärgne repressioonilaine Nõukogude Liidus ei olnud sugugi vähem laialdane kui 1930. aastate lõpus. Soosteri joonistused on üks tähtsamaid selle õuduse kohta tunnistusi andvatest visuaalsetest dokumentidest.

Neid laagris keelu kiuste tehtud joonistusi on sadu. Kord leidis üks valvur pataka täisjoonistatud lehti ning viskas need tulle. Sooster päästis need küll ära, kuid valvur lõi tal selle eest kaks esihammast välja.

Põlenud servadega joonistused on sestpeale käinud paljudel näitustel. Ent tänu filmile saame me näha Karlagi ennast, selle keskust Dolinkat, kus 1954. aastal kohtas Ülo oma tulevast naist Lidia Serhi – nad mõlemad osalesid mingisuguse püha puhul korraldatud näitusel. Barakkides, kus kunagi vange hoiti, elatakse tänase päevani. Kontoris, kus istub kohalik administratsioon, on alles sajad tuhanded Stalini ajal represseeritute toimikud. Ülo Soosteri toimik on salastatud veel nüüdki, kui tema vahistamisest on möödunud üle 70 aasta. Aga Lidia toimik on utiliseeritud. Nii on lihtsam: dokumendilt märke „salajane“ eemaldamine nõuab jõupingutust ja aega, aga ära visata saab terve lasu korraga ja lihtsasti. Hiljuti hävitati 300 kotitäit, tunnistas pagunitega mees, kes soostus filmis näitama eksvangi pojale üksikuid lehti tema isa toimikust.
foto: kaader filmist

Soosterile kui vangilaagrist naasnule oli keelatud Tallinnas elada. Kui lõpuks lubati, üritas ta kohalikku kunstnike liitu astuda. Ent Soosterile öeldi, et tema tööd „moonutavad nõukogude inimese kuvandit“. Ning 1957. aastal siirdus ta koos Lidiaga Moskvasse.

Puu, kala, muna

Fotod Ülo Soosteri elust Moskvas, tema perekonnast, kolleegidest ja sõpradest on filmis integreeritud Krassini tänaval poolkeldrikorrusel asunud Soosterite kodu akendele ja pööningukoridori seintele, elustades kunagist ateljeed. Tema kadakad, kalad ja munad – kolm peamist elu metafoori ja kolm põhilist vormi Soosteri loomingus – on monteeritud tegelikesse Eesti maastikesse, mis ümbritsesid teda lapsepõlves, kui ta kasvas võrdlemisi jõukas talus: kümme lehma, kuus hobust, lugematu hulk kodulinde. Mitte keegi ei seganud tal tegeleda kunstiga, mis on Soosteril mõistagi euroopalikku päritolu, omandatud Tartus õpingutel Kõrgemas Kunstikoolis Pallas.

Soosterit nimetatakse sageli sürrealistiks, kuid näiline sürrealism oli vaid üks tema loomingu joon, käsitletud pealegi ahtalt ja ühekülgselt. Kogu Soosteri looming toetub tema leiutatud sümbolite süsteemile ning sellest aru saamiseks ei ole muud võimalust kui korraldada akadeemiline muuseuminäitus. Mis jäigi tegemata, igatahes Moskvas. Aga ka Tallinnas toimus Soosteri täisväärtuslik retrospektiiv Eesti Kunstimuuseumis alles kakskümmend aastat tagasi.

Nüüd raskendavad sellise näituse Venemaal korraldamist veel ka riigipiirid. Hoolimata teatud hulga tiitelteoste olemasolust Tretjakovkas, esindatusest teistes muuseumides ja erakogudes asub Soosteri pärandi lõviosa – üle 4000 objekti Tartus.

Seejuures, tuletan meelde, on Sooster meie kangelane. Olles illustreerinud 90 raamatut (tema ainus elatis), eeskätt ulmet, ei saanudki ta Moskva Kunstnike Liidu liikmeks: graafikasektsiooniga liitumist ei tahtnud ta isegi mitte proovida, pidades oma põhiliseks tegevusalaks maalimist. Aga maalisektsiooni uksed olid peavoolust irdunud kunstnikele suletud.

Ja veel oli multiplikatsioon. 1968. aastal tegi Andrei Hržanovski Ülo Soosterile ja tema sõbrale Juri Sobolevile ettepaneku joonistada nõukogude esimene täispikk animafilm „Klaasharmoonika“, millele oli stsenaariumi kirjutanud Gennadi Špalikov ja muusika Alfred Schnittke. Esilinastust jõuti Kinomajas tähistadagi, kuid siis keelati filmi näitamine ära: mõistuloolises süžees nähti allusiooni äsja maha surutud Praha kevadele. See oli Soosteri küll mitte ainus, kuid olulisim multifilm, ning jõudis vaatajani uuesti alles 20 aastat hiljem.

Hržanovski on hiljem koos Valeri Ugarovi ja Tenno Soosteriga teinud kaks animafilmi Ülost – „Maastik kadakatega“ ja täispikk film „Kaunite kunstide kool“. Need ei olnud pelgalt meeldetuletused Ülost, vaid tõid ta Moskva ellu tagasi ja ajendasid taas näitusi korraldama. Neist esimene toimus 1989. aastal Moskva vanimas galeriis Kovtšeg. Ent need olid enamasti väiksemad projektid, mis ei pakkunud adekvaatset ettekujutust Soosteri loomingust. Vastne film on veel üks katse Soosterit meie ellu tuua.

Irina Mak on vene ajakirjanik ja kunstikriitik, väljaannete Republic ja Masters Journal püsiautor.