“VEND”: “Spagetivestern”, milles kõik toimub ei tea kus ja ei tea miks. Fotol nimitegelane (Üllar Saaremäe). Foto: Heigo Teder

Vektoril realism-fantaasia jääb lavastus hüljatuna kahe tõmbekeskuse vahele konutama. Selles on tuntavaid vihjeid, et tegevus areneb tänapäeva Eestis, kuid kõik need vihjed on mittemidagiütlevad, tuimad. Kokkuvõttes toimub kõik siiski ei tea kus ja ei tea miks. “Ajalugu on – aga mitte meie ajalugu,” nagu lavaltki öeldakse. Lavastuses puuduvad leidlikkus ja vaimukus, see on puine ja pidetu nagu saepuru.

Tutvustuses on näidendi žanrimääratluseks “spagetivestern”. Sama hästi võiks seda nimetada hamburgeribõliinaks või sushisaagaks. Tegelikult ei kuulu “Vend” ühegi oleva ega olematu žanri alla, selleks on ta liiga eklektiline, hajuv ja verevaene.”Täna hommikul teadsin ma kõike. Täna õhtul ei tea ma enam mitte midagi,” ütleb Gloori (Ülle Lichtfeldt) ja sama kehtib kõigi tegelaste kohta. Ei tea nad midagi ega saagi teada. Ja kas varem teadsid, pole oluline.

Kuigi dramaturgiliselt nõrk, pole “Vend” päris surija. Selles leidub liin, mis võinuks näidendi päris pingeliseks muuta: kangekaelselt saladusliku võõra identiteeti paljastada püüdva Williami (Margus Grosnõi) kahevõitlus seda kiivalt varjava Vennaga (Üllar Saaremäe). Nende vastasseis omandab kohe täiesti vesternipärase ja elava dimensiooni. Kahjuks olid sedalaadi stseenid liiga fragmentaarsed, vahele topiti ikka muusikat, videot või muud trianglit.

Ülejäänud tegelaskond kindlaid karaktereid ei omanud, s.t oli mõttetu. (“Ei ole mitte kedagi, kes võiks midagi muuta.”) Mistõttu jäi ära ka Venna vastasseis muude “pahadega”. Tema puudust ja ülekohut kannatav “õde” Laila (Tiina Mälberg), kellelt “pahad” olid ära võtnud uhke villa ja kes Venna julge tegutsemise tõttu selle tagasi sai, oli küll õnnetu, aga seda staatiliselt, jõuetult, mistõttu kaastunnet ei äratanud. Vend: “Ma ei saa aru, kuidas sa oled lasknud maailmal endale niimoodi pähe istuda.”

Mina ka ei saanud.

Kõikvõimalike süžee vahele pikitud tantsu- ning videoinstallatsioonide arv ületas kaugelt hea maitse piiri. Ühtset stiili polnud, Led Zeppelin vaheldus “Tango Notturnoga”. Nii rikuti ja hakiti tegevuse niigi veniv tempo. Reklaamiparoodia, kus blaseerunud kääbus tööl, kodus ja puhkehetkel inimesi surnuks tulistab, oli oma vaimses piiratuses lihtsalt tobe. Mis sellest, et lõpuks sai kääbus ka ise hukka ja vaatajat veendi piiblisõna “Kes mõõga tõstab...” õigsuses.

Oma peamise sõnumi suutis “Vend” täielikult publikuni tuua. Esiteks: õnnetuid inimesi on vaja aidata. Teiseks: see polegi tegelikult raske. Aga seda juttu võib kuulda igas “Jõulutunnelis”, kutseliselt teatrilt ootaks midagi enamat. Sest “Venna” puudused tulenevad esiteks lavastuse eklektikast ja jõuetusest, teiseks instseneeringu sobimatusest lavale. Algmaterjal – Rein Raua samanimeline romaan – võib olla hoopis teise kvaliteediga (ma pole lugenud ja lavastusest mõjutatuna ei hakka ka).

Kuigi “Vend” ei paku teatrielamust, on lavastus seda fundamentaalsem kultuuripoliitilisest aspektist. Lähtugem autori-lavastaja suhtumisest Eesti valitsevatesse jõududesse, mis on üdini negatiivne, täpsemalt öeldes, valuliselt raevukas. Muuhulgas kirjutas Raud (“Back in the USSR”, EPL 29.10.2012): “Ma ei saa võtta sellist riiki tõsiselt, isegi kui selle valitsejate hulgas on ikka alles ka mõni üksik aus ullike. Kuidas peab tundma end ühiskond, mis on suures osas veendunud, et teda valitsevad moraalsed värdjad?” Millisele loole omakorda järgnesid Harta 12 ning veel mitu meediakünnist ületanud põnevat liivakastimängu.

Niisiis: sellise solvangu peale andsid needsamad moraalsed värdjad ja NSV Liidu taastajad Rauale võimaluse oma näitemäng riigiteatri lavale kirjutada ja lavastada, s.t finantseerisid ja promosid teda. (Näidendi tase ei puutu siinkohal eriti asjasse.)

Järeldus: Eesti riiklik kultuuripoliitika on kas üdini masohhistlik (pekske mind võimalikult palju) või üdini ignorantne (tehke mis tahate, pole minu asi).

Masendavad on mõlemad järeldused.

“Vend”
Autor ja lavastaja Rein Raud. Osades Üllar Saaremäe, Tiina Mälberg, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Natali Lohk, Alo Kurvits (külalisena), Toomas Suuman, Mihkel Kabel, Margus Grosnõi, Eduard Salmistu. Esietendus Rakvere teatris 20. septembril 2013.