Varblane peos

Udo Uibo süveneb Tartu hüpliku mõtleja Hannes Varblase poeetikasse.

Hannes Varblane.
“Ilmavallas“.
Ilmamaa. Tartu, 2002. 272 lk.

Ma võiksin, nagu Ciorangi, enda kohta küsida, kes ma selline olen.
(Hannes Varblane,
“Unenägude uskmatusest”)

Eks selle raamatu ilmumine olnud üllatus küll – ei olnud seni osanud nagu tähelegi panna, et Tartu kandis hästi tuntud avaliku elu tegelane ja luuletaja Hannes Varblane oleks ennast ka sidumata kõnes, vähemalt selle kirjalikus vormis, usinalt väljendama kippunud. Nüüd aga selgub, et ta on seda siiski teinud – traditsiooniliselt ilmetu kujundusega kõhukas raamat, mille kirjastus Ilmamaa on avaldanud väljaspool “Eesti mõtteloo” sarja, sisaldab 75 tema kirjutist aastaist 1986–2001.
Millest Hannes Varblane siis meile kirjutab? Nagu ta mitut puhku on ilmutanud, eelkõige ikka iseendast. Varjamatult avaldub see tema vabateemalistes mõtisklustes – Tartust, unenägudest, postmodernismist, rokist, sundsõnatusest, võimust ja vaimust jne. Selliseid esseesid ei ole raamatus palju, aga just need annavad kõige selgema ettekujutuse kirjutaja vaimulaadist. Noorem ja ülbem arvustaja paneks asja lakooniliselt paika sõnadega “hipisitt ja rokipeer”, vanem ja väärikam ütleks vahest, et Hannes Varblane on kuuekümnendate järellainetuse parandamatu romantik. Või siis parafraseerides ühe eesti näitlejanna mälestusteraamatu pealkirja, mis mind omal ajal raamatukaupluses naerma ajas: ta hing on nagu hõõguv laava. On selge, et kui kellelgi on hing, mis liiati veel on nagu hõõguv laava, siis ei maksa oma ootustehorisondile terendama panna selgeks mõeldud sõnastust ja asjalikku analüüsi, vaid vaim tuleb valmis hoida kraatri sügavikust tulvavaks valuliseks pulbitsemiseks ja ebamääraseks eksistentsiaalseks korinaks.

“Olemuse olemus peaks olema midagi eneseohverdamise taolist” (lk 21). “Elu ongi sellepärast elu, et teda tuleb elada” (lk 33). “Hieroglüüf aga, olles iseseisev, ehkki kuulub märkide maailma, kannab endas universumi voolavust, muutlikkust, ning seetõttu jõuab ta teistpidi tagasi esemeni, millest alguse sai” (lk 35). “Rock minu elus on mu eneseteadvuse sünd. Arusaam õiglusest. Arusaam vastupanust. Arusaam hirmust ülesaamisest. Arusaam ellujäämisest. Arusaam sõprusest. Arusaam armastusest. Arusaam maailmast. Arusaam isamaast ning isegi sellest, et teda ei tohi armastada. Arusaam kõiksusest, sest rock oli meile kõik” (lk 48). Need on ainult mõned näited Hannes Varblase deklaratsioonidest, ja deklareerida ta tõepoolest armastab. Loodetavasti leidub neidki, kes leiavad siit tunde- või mõttesügavust, aga kardan, et mõnevõrra teistsuguse vaimulaadiga inimestele võib tunduda, et poiss udjab madjakaga tühja tünni. Seesugused valju kõlaga alghelid on mõistagi muljetavaldavad, aga sümfoonia see siiski just pole ja isegi Eurovisiooni lööklauluni jääb veel jupp maad minna.

Esseede kõrval sisaldab Hannes Varblase raamat rohkesti arvustusi. Neid on nii meilt kui mujalt ja mitmest vallast: kirjandus, teater, film, kujutav kunst. Arvustused võimaldavad autori määratlust täpsustada: ta pole lihtsalt romantik, vaid kollektsionäärist romantik. Ta kogub eruditsiooni, nii nagu Heinrich Bölli doktor Murke kogus vaikimist, ja laialdase lugemuse tõttu pole ime, et nimeloend hõlmab tema raamatus tervelt kümme lehekülge. Eruditsioonipudemete poetamine on vahel võtnud küll pisut omapärase kuju, ikka meenutab arvustatav teos kriitikule mõnda objekti tema unikaalsest kollektsioonist: Léos Carax’ film “Pont-Neufi armastajad” toob talle meelde Irvine Welshi romaani “Trainspotting” ekraniseeringu ja Guillaume Apollinaire’i luuletuse “Mirabeau sild”, Peter Greenaway film “Padjaraamat” viib mõtted Milorad Pavici novellile “Kalasoomustest kübar”, Jaan Toominga “Tom Jonesi” lavastus paneb pajatama universumi kärgstruktuurist ja sellest, kuidas Varblane Nõo keskkoolis käies Tõraveres Jaan Einasto juures praktiseeris. Seejuures pole sageli öeldud midagi põhjapanevat ei võrdlusaluse ega võrdlusobjekti kohta, vaid piirdutud pelga nimetamisega, mistõttu nii üks kui teine kipuvad võhikust lugejale jääma suureks tundmatuks. Tundmatu võrdlemine tundmatuga ja ebasidus hüplev mõtlemine – see ongi Varblase arvustuste põhiline uuenduslik võte ja panus eesti kirjanduskriitikasse.

Oma eruditsioonile on Hannes Varblane rakendust leidnud ka maailmakirjanduse autoreid tutvustavates esseedes. Ilmselt on tema aukartus oma lemmikute vastu nii suur, et ta on osanud iseenda parajal määral varju jätta ja keskendunud tõepoolest teemale. Esseed põhiliselt briti, ameerika, vene, aga ka muude rahvaste kirjandusest ja vaimuelust on raamatu kõige väärtuslikum ja huvitavam osa. Leidub vanema (Washington Irving, transtsendentalistid, R. L. Stevenson) ja moodsa klassika käsitlusi (D. H. Lawrence, Henry Miller, Beat Generation); mitmel puhul (Paul Auster, Milorad Pavic) on tegu kirjaniku esmatutvustusega eesti lugejale. Et Varblase asjatundlikkuses pole põhjust kahelda, seda olen kogenud omal nahal: pärast Pavici “Kasaari leksikoni” võimast lugemiselamust oli endalgi kavas sel teemal sõna võtta, siis aga sattus juhuslikult näppu Varblase “Unenäoselitaja Milorad Pavic”, mis oli omal ajal kahe silma vahele jäänud, ja ma avastasin, et mul pole sellele süvenevale ja pädevale esseele midagi lisada: Varblane oli osanud kõik olulise lühidalt ja kompaktses sõnastuses ära öelda. Ka Postimehe tarbeks kirjutatud kolmveerandleheküljelised juubelikirjutised on oma žanri eeskujulikud näited ja kahtlemata õilistasid seda kunagi kultuurihuvilist ajalehte. Kas nad ka raamatut õilistavad, on sootuks iseasi.