Olen viimastel aastatel näinud peaaegu kõiki me kinodes linastunud õudusfilme, kuid ükski neist pole suutnud tekitada sama suurt tülgastust kui hiljuti ETVs näidatud dokumentaal „Peaprokurör Tšaika“ Venemaa peaprokurörist Juri Tšaikast. Ma ei tea midagi jäledamat kõikehõlmavast ja väljapääsmatust korruptsiooni mädasoost, mis põhineb riigiametnike ahnusel, julmusel ja täielikul karistamatuse tundel. Mõni mõrv, vägistamine, teadmata kadunuks jäämine on selles süsteemis üksnes vahendid, collateral damage, et rongid ei peatuks. Vaatad ja tahad kordamööda nutta, oksendada, keelduda uskumast ja teleka juhtme seinast välja tõmmata.

„Punane märge“ viib need tunded uuele tasemele, sest ligi 500-leheküljeline raamat tungib sügavamale kui tunniajane film. Esimest korda saab eesti keeles detailselt teada, mis ja miks juhtus maksuadvokaat Sergei Magnitskiga ehk miks kehtestasid USA võimud ­esialgu ­18-le, hiljem veel 12-le Venemaa õiguskaitseametnikule karmid sanktsioonid.