Variatsioonid valgusele
Estoplasti valgustinäitus
Laste Maailma
disainigaleriis. Avatud 29. novembrini.
Läbi lumesaju põlevad lambid kutsuvad, soojendavad ja annavad tunnistust lõppeva aasta ühest tähtsamast tootedisaini väljapanekust Tallinnas. Estoplasti Tööstuse OÜ esitleb selle aasta tootenäiteid, metall-, klaas- ja puit- ja antiikvalgusteid. Põhiteemana aga uut kaubamärki 4 ROOM, mis on esimese aasta koostöö tulemus Eesti tuntuima valgusdisaineri Tarmo Luisuga.
4 ROOM seeria on tekstiilkupliga disainvalgusti (variatsioonidega lae-, põranda-, laualambid), mida tootja iseloomustab märksõnadega “lihtne” ja “kodune”. Erinevused on seestpoolt kuumuskindla plastiga töödeldud, kodukootud linast riiet meenutava tekstiiliga lambivarjude kujus (ümmargused või kandilised) ning jalgades: on heledast või tumedast puidust kolmjala peal lambid (siinkirjutaja vaieldamatu lemmik), kelmika nõksakaga või minimalistlikult sirged metallvarred, puittahvlitest kokkupandud asjalikud ning tehnitsistlikumad frame-tüüpi metalljalad; leidub poolkuukujulisi ja sepistatud aluseid; koguni arhetüüpse ristise kuusejalaga variant.
Kindlasti meenuvad esimese assotsiatsioonina aastakümnete tagused Estoplasti liimitud tekstiilkupliga lambid (mittekuumakindla plasti ja mittepurunemiskindlate kinnitusdetailidega) ja kindlasti pole materjali taoline faktuurivalik disaineril juhuslik. Tagasivaateline esprii on olnud Luisu loomingus alati tuntav (Luisu lambid kui “mälu majakad”, on poeetilise võrdluse toonud Harry Liivrand). Kui Tarmo Luisu eelmises, jõulises Basic-sarjas võis teraspleki maskuliinsuses ja minimalismis leida viiteid viiekümnendate industriaalsetele vormidele, siis 4 ROOM kaubamärk (mis on saanud juba sarjata jälle-ingliskeelse-nimetuse pärast) on üsna erinev. Autor on liikunud ajaloos kümmekond aastat edasi; metalne külmus ja tehnitsismon kadunud, esteetilistest hoiakuist näib domineerivat nostalgia. Steel Line’is toodetud Basic jäi siiski eliitdisainiks ning valgust mitteläbilaskvana on metall-lamp paratamatult üksnes suunava iseloomuga (mis seal salata, siinkirjutaja, kes kuue aasta eest oma elamise Basic-lampidega valgustas, on sama kaua hädas sobiva üldvalguse leidmisega). 4 ROOM kuppel hajutab seevastu meeldivalt valgust ja sobib nii neile, kes taotlevad stiili, kui ka maaläheduse ja nostalgia ihalejatele.
Ühes võib olla kindel: odavat laiatarbevalgustit sellest ei saa – hoopis kohalikus mastaabis klassika saab (arvata on, et juba sündides). Hoolimata heale disainile iseloomulikust geniaalsest balansseerimisest ajatu ja trendika vahelises olematus ruumis, ei saa käesoleval juhul unustada rõhutamata, et trendist loobumine on näiline. Samuti on oma osa tuntud loogikal, kus tippdisaineri nimi muudab mis tahes objekti kunstiteoseks (ei tea, kas see kehtib ka galerii tagaseinas eksponeeritud rõõmsalilleliste tee-ise-endale-kell-stiilis ajanäitajate kohta?).
Tegelikult esitab 4 ROOM oma sobivusega tõepoolest igamehe interjööri väljakutse neile, kes harjunud nüüdiskunsti (disaini) hindama maitsehierarhiate ja skolastilise sotsiaalse eristavuse loogika (näiteks paljutsiteeritud Pierre Bourdieu mudelite) alusel. Nimelt tuleb siinkohal mängu oluline lisafaktor – kodumaine toodang. Uuele kaubamärgile võiks ennustada pea Flora Mayeri pesupulbriga võrreldavat edu. Nagu too tõrjus müügile ilmudes tagaplaanile Procter &Gamble’i, nii võiks 4 ROOM vähendada Hiina ja Hispaania lambimüüki Eestis.
Mõistagi tuleb aru anda, et Estoplasti viimaste aastate kasum rajaneb vaid ekspordil Skandinaaviasse ja Lääne-Euroopasse (Eestis on Estoplasti turuosa vaid umbes 5%). Igal juhul näitab Estoplast, et suudab ühendada loovuse ja kommertsi; et ei ole standardseid lahendusi eelistades välistatud originaalsemaid ideid. Ettenägelikult ja eestlase isikupära arvestades võinuks küsitluslehtedel galeriis olla veel lahter: “Soovin võimalikult kiiresti osta 4 ROOM tooteid, palun saata mulle info ja pakkumised”. Estoplast on õigel ja areneval teel – selle märgiks on ka elegantselt läikeline must-valge buklett, kus uue brändi elava esitluse paik on nimelt töökojas, mitte maitsehierarhilises interjööris – mitte midagi pealesuruvana, kuid avatuna-oodatuna kõigi jaoks.