Dahling

Head Eesti alternatiivpop-bändid annavad omal käel välja head muusikat. 

Mis neid peale isekirjastamise ja aastanumbri veel ühendab? Kõik kolm on suuresti suvise õhustikuga albumid, ehkki kui Dahlingu oma sobib maikuu lõppu, siis Odd Hugo pigem augustisse ja DND ilmestama septembrit. Kõigi kolme üle võib Eesti popi entusiast uhkust tunda - need bändid meid piiritaguste proffide kõrval häbisse ei jäta. Kõik on pigem melanhoolsed kui reipad, aga ei riku tuju, vaid tõstavad. 

Erinevusi on õnneks siiski rohkem kui ühist ning omavahel segamini neid juba ei aja. Dahling, mis esmakohtumisel ujedaima flegma-mulje jätab, paljastab end tekstide ja väikeste vimkade kaudu tasahilju, kuni osutub üllatavalt sensuaalseks, et mitte öelda frivoolseks. Tähelepanelik kuulaja kohtab vihjeid ja eufemisme, mida on raske kaheti mõista... Aga kui Willie Shakespeare võis kirjutada oodi oma suguliikmele, siis miks ei võiks Dahling luua laule erektsiooniprobleemidest ("Downheart") ja nende õnnelikust lõpust ("Surprise Surprise")? Plaadi tugevaimaks palaks on e-tantsumuusikaga flirtiv - või selle üle irvitav - "Love Is Not the Drug for Me". 7/10

DND tumeromantilist postpunk-kõla on võrreldud küll The Cure'i, küll Kino, küll Joy Divisioniga, ent kui nad end eesti keeles väljendavad, joonistub nende selja taha seinale paratamatult "Coca-Cola" ja "Ainult rottidele" aegse Metro Luminali hiiglasuur vari, mille kõrval DND kogu oma siiruses, igatsuses ja kommunaalmuserduses kahjuks tilluke paistab ja end viimaks kordama kipub. Plaadi päästavad Andreas Sepa omapärane, kerge, armsa aktsendiga vokaal ning ootamatud hüpped minimalismi ("Kas ma küsida tohin?") ja kantrisse ("Minule mälestus"). 7/10

Teistest poole pea jagu üle kõrgub aga salapärane Odd Hugo, mille plaadi vahelehel ei täpsustata ei seda, kelle kütkestavad, õrnast falsetist mehise jõuramiseni küündivad teatraalsed hääled lugusid kannavad, ega seda, kes mängib akustilisi keel- või vahvaid puhkpille. Kesist lugu siit plaadilt aga ei leia; Hooandjas kogutud raha on ilmselgelt läinud õigesse kohta, sest ka produktsioon on kõrvale mesi. Rabavalt dünaamiline punt põleb sisemiselt ning see põlemine on plaadil kuulda ka läbi eneseiroonilise huumori sudu. "A Song for Ashes" kõlab vihaselt ja lüüriliselt nagu Reverend Glasseye, "Three Bullets" jõuliselt nagu Nick Cave ning "When I Was Just a Lil' Boy" tundub muigamisi lehvitavat Ewert & the Two Dragonsile. 9/10

Ehkki kõige meeldivamaks üllatuseks sellest valimist osutus, nagu näha, Odd Hugo eklektiline etno-futu-folk, usun, et õige turustamise korral on läbilöögilootust laias maailmas ka Dahlingu tugeva erootilise laenguga indie-popil ja DND süngel kvartirovka-romantikal.