Mässu hallid kardinalid: Seltsimees Zinovjev (Jevgeni Knjazjev, paremal) ja seltsimees Kuusinen (Ilkka Koivula) on kui karikatuursed ristiisad Hollywoodi maffiafilmide võtmes. kaader filmist
“Detsembrikuumus”

Režissöör Asko Kase. Osades: Liisi Koikson, Sergo Vares, Tõnu Kark, Tambet Tuisk, Mait Malmsten jpt. Kinodes 16. oktoobrist.


Näinud verivärsket Eesti mängufilmi “Detsembrikuumus”, tekib küsimus, kas on praegusel ajal võimalik teha Eesti ajaloo pöördelistest hetkedest head kunstilist filmi. Kui vabad on filmitegijad vaatenurga seadmisel ning sündmuste hindamisel, selles on küsimus.


Idapiir. Okastraat. Metallikäärid kurjades kätes lõikavad traadi läbi. Piiril valvaval sirgeselgsel Eesti piirivalvuril lõigatakse kõri läbi. Punt välimuse järgi otsustades ühemõtteliselt halbu inimesi tungib vabasse Eestisse. Suur naaber ei talu meie iseseisvust. Plaanis on täiemõõduline riigipööre. Aga muretud Eesti ohvitserid pidutsevad ja lällavad ja noore kaitseväelase noor naine tahab Pariisi...


Vabariigi juubelile pühendatud film. “Naiivne,” ütleb mu hea tuttav, kui värskeima Eesti mängufilmi pressilinastuselt lahkume. Mnjahh. Tegelikult on pärast filmi nägemist ju hea meel, et Asko Kase kujul on meil olemas lavastaja, kes mastaapseks aetud filmiloo lõpuks loogiliselt kokku seob.


“Detsembrikuumus” pole mu arvates halvem film kui Eestis laialdast publikumenu nautinud “Nimed marmortahvlil”. Ja see võrdlus tuleb filmi vaadates paratamatult meelde.


On meeldiv, et Kase julges ­ühte kandvasse rolli tuua Liisi Koiksoni – värske näo Eesti filmis. Mait Malmsten ja ­Tambet Tuisk teevad tõepoolest nauditavad osatäitmised. Ka Tõnu Kark on kindral Põdderi rollis lõpuks ometi jälle see vana hea Kark. Head on vabrikandivõsu mängiv Tiit Sukk, viimasel ajal vähe nähtud Carmen Mikiver Elis Kingissepana ning Ain ­Lutsepp pagarina. Sven Grünberg on loonud vägeva muusikalise kujunduse ning operaator soomlane Kjell Lagerroos on võtnud üles mõjuvalt sünge pildi sündmuspaikadest, Tallinnast...


...ja ometi tuleb jääda nõusse hea sõbraga, kelle jaoks film siiski liiga pinnapealseks jäi. “Detsembrikuumus” tahab olla suur film. Suurtes filmides on detailid pahatihti vähetähtsad ja värvid, millega osatäitjaid ning nende tegemisi maalitakse, on paksud. Hea küll sellega, et vabrikandi poeg on valge salli ja ning riigipööraja ülestõmmatud kraega – nagu illustratsioonid Hillar Palametsa nõukaaegsest ajalooõpikust. Et reeturiks osutuv kaitseväeohvitser annab kohe kaadrisse ilmumisel mõista, et on reetur, ning riigipööret Venemaalt koordineerinud seltsimees Zinovjevist on tehtud karikatuur, olgu. Jevgeni Knjazjev mängib ju omad episoodid mõnusalt.

Küsimus on lõpuks ikkagi selles, et millest film. Et näidata faktitruult, kuidas need sündmused olid, poleks vaja teha mängufilmi. Võinuks olla dokumentaallugu, kus ajalugu on näitlejate abil taastatud. Mängufilm eeldab suhtumist, mu arust. Filmiajaloo parimad sõjafilmid kipuvad ju olema need, milles sõda otseselt ei näidata. Võtkem või “Ivani lapsepõlv” või “Allakäik”. On ju.


Tahtnuks näha hoopis teravamat autoripilku neile sündmustele, kus kõik, mis kroonika seisukohalt tähtis, kuid filmi fookuse mõttes häiriv, on kõrvale heidetud ning me näeme konkreetselt mõne võtmefiguuri lugu – kõhklusi, traagikat ja üleelamisi neil ärevatel päevadel.


Olgu selleks kas või napsulembene kindral Põdder, kes ennastsalgavalt (kuigi purjus peaga) riigipööra jad murrab. Kargu rollilahendusest justkui paistab ühe vana sõjahundi rahutut traagikat rahuaja elus-melus, ent see jääb tegijatel edasi arendamata. Kahe riigipööraja – “Spetsialisti” ja “Jurist Jaani” (Tuisk ja Malmsten) – pilgud põrkuvad filmi kestel mitmel korral üsna ohtlikult, ent miks? Mis vimm see on? Äkki oli selgi mingi roll, mis riigipöörde nurjas.


Tallinna garnisoni pealik kindral Unt (Priit Pedajas) käitub kahtlaselt. Miks? On ta äraandja või argpüks? Või lihtsalt ebapädev? Mis ikkagi toimus tema kabinetis sel ajal, kui akna taga riiki pöörata üritati. Mis enne seda?


Filmis on sündmuste keskel keegi noor ohvitser (Sergo Vares), kel oli plaanis koos naisega kodumaalt lahkuda, ent kes satub juhuslikult sündmuste keerisesse. Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, on tema filmi seisukohalt kõige ebahuvitavam persoon.


Ma saan aru, et 90aastane vabariik vajab suurt filmi ja sellise ta ka sai. Usun, et koolilastele vajalik vaatamine. Aga ma ei tea, kas tellija, ma mõtlen, Eesti vabariik, lubaks kellelgi teha nii pühal teemal nagu Eesti Ajalugu sõltumatu vaatega filmi. Et lihtsameelse nn wabariigi-romantika asemel võetakse alasti inimhing, kes ajalugu teeb. Kas antaks ka selleks raha?