Värvirõõmus graafika
Eduard Rüga näitus “Rõõm sinus eneses” Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis, lahti kuni 8. augustini.
Lõuna-Eestist pärit Eduard Rüga (1903-1997) õppis Tartu kõrgemas kunstikoolis “Pallas” maali ja graafikat majanduslikel põhjustel kahel perioodil (aastatel 1928-1932 ja 1935-1939) ning temast sai teerajaja eesti mitmevärvilises kõrgtrükigraafikas. Tema teoseid säilitatakse mitmetes riiklikes kogudes (Belgias, Eestis, Itaalias, USA-s) ning arvukates erakollektsioonides nii Euroopa kui Ameerika mandril.
Eesti taasiseseisvumine andis aastatel 1993-94 esmakordselt võimaluse tutvuda kunstniku 90. juubeli-aastal tema eksiilis loodud teostega. Antud näitus on aga seni mahukaim Eduard Rüga loomingu esitlus sünnimaal. Ekspositsioonisaalides on 65 teost (maalid, monotüüpiaid, värvierk kõrgtrükigraafika jm.). Neisse teostesse on kätketud värvikoosluste ootamatult rafineeritud ja sensuaalseid nüansse, religioosse ainese filosoofilist kõikehõlmavust ning diskreetsust. Rüga on avatud paljudele teemadele, mis inimesi nende eluteel saadavad.
Keldrikorruselt leiab külastaja Rüga ühe peatöö, puulõigete sarja “Lõuna-Eesti inimene ja loodus” (1942-43), mida muide eksponeeritakse terviksarjana üldse 5. korda. (Üks põhjus on selles, et Saksa okupatsiooni aastatel sai Rüga toonase Haridusdirektooriumi korraldatud kavandite võistlusel 10 lehega mapi eest I preemia ning peame olema uhked, et käsitrükis unikaalne komplekt tervikuna üldse Eesti Kunstimuuseumis alles on).
Küsimusele “Kes Eduard Rüga õieti oli?” olen pidanud viimastel nädalatel palju kordi vastama ning seetõttu olen jõudnud tõdemusele, et üldisem teadmine meie rahvuslikust kunstiloost on paraku üpris kesine ning puhuti fragmentaarne ka spetsialistide kitsama ringi jaoks.
Värvid tulid Eduard Rüga graafikasse jõulisemalt kui toonane arusaam puulõike traditsioonilises kasutusalas arvestada tahtis. Kurioosne on, et sestap pani õppejõud Arkadio Laigo 1939. aastal Rüga “Pallase” lõpetamise korraks lausa kahtluse alla! Vajalik tunnustus tuli Rüga loominguliste otsingute toetuseks väljapoolt. Eesti kunsti tutvustavatelt rändnäitustelt 1939. aastal osteti just noorelt graafikult tõmmiseid Rooma Moodsa Kunsti Muuseumi ja Antverpeni Kuninglikku Kunstimuuseumi.
Mitmed huvitavad väljapanekud II Maailmasõja järgsel perioodil eksiilis loodud kunstist (J. Grünberg, E. Haamer, E. Ole, H. Talvik, A. Veeber jne.) on viimastel aastatel loonud võimaluse kodumaal panna kokku terviklikumat pilti Eesti kujutava kunsti tegelikust ajaloost. Kuid kas me siin oleme selleks kunsti lõimumiseks valmis? Kas suudetakse saavutada ekspertide hinnangutes konsensus ning üldistavad kriteeriumid vaagimaks kunstnike põlvkonda, kes oma tahtest sõltumata paisati okupatsioonide ja sõja tõttu laiali üle kogu maailma? Loodan väga, et see meie praegustel kunstiajaloolastel õnnestub.
Tallinnas näitusel peale II maailmasõda valminud loomingul senisest suurem osakaal ning Eduard Rüga kui artistlik värvimeister avaneb meie publiku jaoks uuel professionaalsel tasandil nii kõrgtrükigraafikas kui ka maaliloomingus. Värvi väljendusvõimalustes sihikindlalt isikupärast teed otsides jõudis Rüga oma hilisemas loomingus abstraktse kunsti kaudu harukordsete, otsekui muusikaliste kooskõladeni. Ta on küpses eas meistrina suutnud modernsesse vormikeelde tõlkida nii lõokese laulu sillerduse, iidsed legendid, igavikulised religioossed sõnumid kui ka nende teemade esteetilise, eetilise ja vaimse toimimise inimeseks olemisele.
Näitust kunstiühingu “Pallas” esimehe Enn Lillemetsaga ühiselt koostades saadud uurimusliku kogemuse põhjal võin vaid ette kujutada, millist jõulist emotsionaalset ja kunstilist laengut sisaldab praegu USAs asuv ligi 300 maalist ning sadadest graafilistest lehtedest koosnev loomepärand. Kahjuks on Eestis sellest hämar ja ebamäärane kuvand, sest mustvalged reprod varasemates ajaleheartiklites ja kirjastuse “MAARJAMAA” poolt 1979. aastal Roomas välja antud lühimonograafias “Eduard Rüga – graafik ja maalija” kajastavad enam-vähem adekvaatselt kunstniku kompositsioonialaseid printsiipe, kuid jätavad vaataja ilma koloriidist. Pisut aitab näitusekülastaja kujutlust avardada muuseumi keldrikorrusel filmimeeste Andres Söödi ja Jaak Lõhmuse 1993. aastal valminud dokfilm, kus 1990. aasta sügisel intervjueeritakse Eduard Rüga tema kodus Elmwood Parkis New Jersey osariigis ning kaadris vilksatavad vestlejate kõrval teosed nii kunstniku koduseintelt kui ka 1987. aastast Oakland-is avatud restoran-galeriist Rüga, kus on senini püsiekspositsioon kolmekümnest teosest.
Nimetatud söögikoha välisseinal kutsub Rüga valgustatud signatuur oma hoogsa joonega inimesi sisenema ning restoran-galerii meenetega ringleb nimetatud tunnusmärk maailmas edasi. Kasutasime näituse pealkirjaga koos seda nüüd Eestiski. Muuseumiperet üllatas näituse avapäeva järgsel hommikul Tallinnas näitusele tulnud esimene rühm ameeriklasi. Tuttavlikku signatuuri muuseumi sissekäigu kohal märgates sisenesid nad ning teatasid kassas, et nende kodukohas Oakland-is on eksklusiivne restoran-galerii Rüga, kus nad meelsasti aega veedavad ning alles nüüd Tallinnas taipasid nad seost neile tuntud kunstniku sünnimaa ja Ameerika Ühendriikide vahel. Kui tulete näitusele ning võtate lahkudes kaasa sama eheda seesmise rõõmu nagu 1992. aastal intuitiivselt maalitud teoses “Rõõm sinus eneses” peaaegu pime 89. aastane kunstnik naiselt oma pintslile erksaid värvitoone küsides, siis on vähemalt teoreetiliselt võimalik, et Eestis teatakse edaspidigi, kes on Eduard Rüga.
Reprod Vallo Kruuser
