Vasakpoolsuse tont
Vasakpoolsus on in.
21. sajand läheb tulevikule vastu mässumeelsena ja kodanlusevastasena. Kommunismis ei taha küll keegi elada, kuid ükski kriitiliselt mõtlev looja ei ülista ka kapitalismi. Radikaalse tee otsingud viivad põlvkondi vastumõtlejaid üksteise järel pahempoolsete ideolooogiate juurde, milles süütuim taktika revolutsioonilise situatsiooni esilekutsumiseks on kodanluse labane sõimamine. Samas, ega ühegi vasakpoolse mõtleja käsiraamatust ei puudu õpetussõnad võimu haaramiseks ja enesekehtestamiseks, uue diktatuuri loomiseks, mis peaks olema eelmisest progressiivsem. Iga vasakpoolnegi pretendeerib tõemonopolile, omamoodi ilmeksimatusele.
Kunstis pole ju teisiti. Pole kunstnikku, kes ei rõhutaks oma pahempoolset hoiakut, pole kirjanikku, kes ei väljendaks sümpaatiat väikese inimese vastu, pole kultuuriteoreetikut, kes ei räägiks sellest, kuidas kunst peab väljendama tõde postkapitalistliku ühiskonna kehepalgelisest moralist, rahajõust, interkontinentaalsete korporatsioonide määratust mõjujõust, sugupoolte sotsiaalsest ebavõrdsusest.
Millised ideoloogid on siis moes? Karl Marxi “Kapital” on muidugi moodne piibel, mille paariliseks sobib Antonio Negri ja Michael Hardti bestseller “Impeerium”.
1848. aastal kirjutatud manifestist pärineb hulk võimsaid käibekujundeid: "üks tont käib ringi mööda Euroopat", "maaelu idiotism", "väikekodanliku sentimentaalsuse püha värin", "kõik seisuslik ja kindel haihtub" jne. Raamatukese mõjusaim osa on avapeatükk, kus poolimetlevalt, pooljälestavalt kirjeldatakse globaalse kapitalismi edusamme. Paarist autorist veel.
Lenin ennustas teatavasti, et majanduslik konkurents, mida riigi piirides ohjeldab õigusvõim, muutub riikidevahelisele tasandile kandudes vägivaldseks.
Susan George kirjeldab omakorda kui õudsaid samme peab globaalne eliit kapitalistliku süsteemi säilitamiseks 21. sajandil kasutusele võtma.
Noreena Hertzi raamat “IOU: The Debt Threat and Why We Must Defuse It”kõneleb Kolmanda Maailma võlgade kustutamise vajadusest uues terrorimaailmas väga sütitavalt k6neleb ning Joseph Stiglitzi raamat “Roaring Nineties: why we're paying the price for the greediest decade in history” on jälle huvitav tagasivaade 1990ndatele. Ka David Korten ja George Soros jutlustavad globaalse kapitalismi haavatavusest.
Alljärgnevalt koostasime tulevasele vasakpoolsele aga kohustusliku kirjanduse nimestiku ja kommenteerime mõningaid töid. Valikud on subjektiivsed.
HarryLiivrand
Eestikeelset esmaliteratuuri progressiivsele algajale:
Marx ja Engels “Kommunistliku partei manifest”
Vladimir Lenin “Imperialism kui kapitalismi kõrgeim staadium”
Karl Kautsky “Majanduslik edenemine ja seltskonna-kord” (Tallinn 1906).
August Bebel “Seltskonna sotsialiseerumine” (Peterburi 1907).
Susan George “Lugano raport” (Tallinn 2000).
George Soros “Globaalse kapitalismi kriis” (Tallinn 1999).
David Korten “Maailm suurfirmade haardes” (Tallinn 2000).
Paul Hawken “Looduskapitalism: uue tööstusrevolutsiooni algus” (Tallinn 2003).
Anthony Giddens “Kolmas tee: Sotsiaaldemokraatia uuestisünd” (Tallinn 1999).
Friedrich Engels “Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine”.
Vt lisaks Vikerkaarest Michel Foucault’ (11/1992), Cornelius Castoriadise (6/1998), Jürgen Habermasi (5/1992, 9-10/1992), Slavoj Žižeki (7/2002), Perry Andersoni (11-12/2002) jt artikleid. Ja loe ka autoreid nagu Walter Benjamin, David Harvey, Mike Davis, Terry Eagleton, T.J. Clark, Rosalyn Deutsche, Frederic Jameson (mõned ruumi ja poliitikaga seotud asjad), György Szegedy von Lukacs, Kalle Lasn ja ajakirjad New Left Review ning Adbusters.
Antonio Negri ja Michael Hardt "Impeerium"
Viimaste aastate kõige olulisemaks vasakradikaalseks raamatuks on kahtlemata Antonio Negri ja Michael Hardti “Impeerium” (1994), mis defineerimatute “rahvamasside” mõiste kaudu püüab kaardistada kaasaegset maailma, seda papa Bushi “uut maailmakorda”, nagu see paistis esimese Iraagi sõja ja Kosovo kriisi vahel. Raamat on huvitav ja kaasaegne, kuna püüab leida uut kirjeldusalust maailmapoliitikale, üritades vältida vasakpoolsete seas laialt levivaid klišeelikke tavaarusaamu, hooletut võrdusmärkide tõmbamist praeguse USA ja klassikaliste 19 sajandi koloniaalimpeeriumite poliitika vahel.
H.S.
"Vaba Eesti tähistel. Valimik tsensuurivaba Eesti mõttelugu aastaist 1948-64." Valimik tsensuurivaba eesti mõttelugu aastaist 1948-64.
Koostanud ja toimetanud Hellar Grabbi, Ivo Iliste ja Vahur Linnuste. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn, 2000.
Noorema põlve pagulaseestlaste artiklite antoloogia. Küllap kõige nõukogudevaenulikum raamat kogu vasakpoolse kirjavara seas, aga kehastas ometi noorema põlve, paarikümneselt pagulusse sattunud mõtlejate eelmise põlve võitlevale rahvuslusele vastanduvat demokraatiapüüdu. Selle ideoloogia nägi tulevikus terendamas vaba Eestit Euroopa riikide demokraatlikus konföderatsioonis. Erinevalt vanemast põlvkonnast suhtusid nad huviga moodsasse kunsti ja filosoofiasse. Ning "eesti asja" ajamise arendasid koostööd ka rahvuskaaslastega okupeeritud Eestis.
K.K.
Simone de Beauvoir. "Teine sugupool "
Vagabund. Tallinn, 1997
Raamatu autoriks on Simone de Beauvoir (1908 – 1986) on prantsuse eksistentsialistlik kirjanik. Kuigi tegemist on feminismi suurkujuga, defineeritakse teda ikka eelkõige kui Jean-Paul Sartre’i abikaasat. Tema kõige olulisem teos (mis eesti keelde on kahjuks tõlgitud lühendatud kujul) räägib Teisest ehk siis naisest läbi bioloogilise ning ühiskondliku rolli. Beauvoir kirjutab tüdrukute ja poiste erinevast kasvatusest, seksuaalsuse piiramisest, stereotüüpsest emarolli, keha “võõrandavast” rasedusest (millega kahe lapse emana olles on raske nõustuda, K.P.), freudismimaigulist juttu naisest kui armastajast, kellele selles osas on kaasaegses ühiskonnas vähe rahuldustpakkuvat. Kaasakiskuvast võitluslikust dekonstruktsioonist hoolimata tahtis Beauvoir aga pigem anda ülevaate naise ja naiselikkuse kohast meestekeskses maailmas läbi aegade.
K. P.
Zygmunt Bauman. "Individualized Society"
Cambridge. Polity, 2001
Zygmunt Bauman (sündinud 1925) on pärit Poolast, kust ta 1960ndatel oli sunnitud poliitilise surve tõttu lahkuma. Teda peetakse ka üheks “postmodernismi” kontseptsiooni loojateks. Bauman kritiseerib paljus tänapäeva ühiskonda, rääkides sellest, kuidas vabadus tähendub nüüd suuresti võimalust tarbida, järgida oma instinkte ja soove. Enese vaba ja võrdne väljendamisvõimalus on siiski näiline, kuna eeldab ressursside olemasolu. Baumani lugedes saab ka kenasti selgeks, kuidas ühiskondlikud püüdlused sublimeeritakse lihtsalt ostmise-vaatamise rituaalideks.
K. P.
Naomi Klein. "No logo : sihikule on võetud brändihiiglased"
Tänapäev. Tallinn, 2003
Naomi Klein (sündinud 1970) püüab analüüsida suurkorporatsioonide toimemehhanisme, näidates, kuidas toimib “valgete rüütlite” ning “pruunide naiste” võrgustik. Kohalikule tööjõule eelistavad nn rahvuslikud firmad odavama tööjõuga, keskkonna-alaste regulatsioonideta ning väikese maksukoormusega arengumaid. Bränditud tooted, mis justkui peaks ilmestama meie kuuluvust ning elustiili ning kvaliteeti, ei pruugi olla tegelikult kvaliteetsemad ega ka vormilt erinevad tuntud firmamärgita toodetest. Klein demonstreerib, kuidas reklaami abil suunatakse inimese maitset endale sobivasse nišši. Suurest meediamullist tasub lugeda.
K. P.
Tõnu Trubetsky "Anarhistid. Anarhia agendid. Maailmarevolutsiooni prelüüd"
Kirjastuskeskus. Tallinn,2003.
Tuntud anarhismipropagandisti Tõnu Trubetsky ülevaade anarhistliku liikumise ajaloost alates anarhistide eelkäijatest 12. sajandil kuni tänapäeva Eesti punkbändideni välja. Käsitlus paistab silma siiruse ja vahetusega. Aimu saab ka anrhismi klassikutest nagu Bakunin ja Kropotkin ning mahukas käsitlus lõppeb kõiksugu mässumeelesete muusikategelastega. Usaldusväärsust sellele hiigelreferaadile Mart Laari toimetajatöö. Oleks kõik anarhistid nii viisakad ja leebed kui Tõnu Trubetsky.
K.K.
"What Is Situationism? A Reader"
Toimetaja Stewart Home. Edinburgh. AK Press, 1996.
Valitud teoreetiliste artiklitega, sündmuste kirjeldamise ja liikumise juhtivaid tegelasi tutvustav kultuskogumik. Vaatleb peamiselt 1950-1980 aastate ühiskondlike liikumistega haakunud paralleelseid ekstremistlik-intellektuaalseid kunstistrateegiaid, mis sekkusid sotsiaalsetesse protsessidesse, paljastades bürokraatiat ja klassiühiskonna õõnsaid loosungeid. Oma eelkäijateks pidasid anarhiste imetlevad situatsionistid nii futuriste, dadaiste kui sürrealiste ning 1957. aastal asutasid nad ka Situatsionistliku Internatsionaali. Liikumise juhilt, nihilist Guy Debord’lt pole küll ühtegi teksti, kuid teda tsiteeritakse palju. Liikumisega seotud nimed nagu Sex Pistols ja Asger Jorn peaks ka ütlema mõndagi. Isegi Jean Baudrillard’I vaadeldakse situatsionismi hääletoruna.
H.L.
Ernst Fischer "The Necessity of Art: A Marxist Approach"
Pelican Books. London , 1963.
Austria kommunistliku esteetika juhtmõtleja teos on ülemlaul realistlikule ja traditsioonilisele kunstile ja muusikale. Analüüsides kunsti, klassiühiskonna ja kapitali vahekorda, on tema järelduseks kunsti dehumaniseeriv ja depersoniseeriv iseloom rahast dikteeritud ühiskonnas. Kodanliku ühiskonna vaenulikkus kunsti vastu on nii ilmne, et seda suunab peatada vaid romantiline vastupanu või lausa mäss.
H.L.
--------------------
H.L. – Harry Liivrand, K.K. – Kalev Kesküla, K.P. – Karin Paulus, H.S. – Hanno Soans
Areen tänab lahkete osutuste eest Märt Väljataga, Andres Kurge ja Aet Annistit.
