Vasaku väikse sõrme otsata Lõuna-Aafrika

Räägitakse, et Lõuna-Aafrika Vabariik on kõige läänelikum Aafrika riik. On see aga hea näitaja, küsib Anna-Maria Penu.

Kõik giidid, kellega reisi ajal tutvun, alustavad ühtemoodi: “Lõuna-Aafrika lugu algab 1652. aastal, mil siin randus hollandlasest meresõitja Jan van Riebeeck. Enne seda sõitsid läbi küll ka portugallastest maadeavastajad, kuid jäädavalt asusid siia hollandlased, kellele järgnes Euroopast veel ja veel inimesi.”

Ja enne oli Lõuna-Aafrikas vaid igav liiv ja tühi väli? Võib-olla teda polnudki üldse olemas?

Huvitaval kombel ei maini mitte ükski giididest, olgu nende nahavärv, milline on, Sani hõimu, keda tuntakse halvustava bushmen’i nime all ja kes on elanud noil aladel juba kümneid tuhandeid aastaid. Enne valgeid jõudsid siia ka ­khoid, bantud, xhosad, suulud, aga neist ei kuule poolt sõnagi. Miks? Sest ajaloo kirjutavad valged, asjade väärtuse üle otsustame samuti just meie. Ja Musta Mandri tähtsus algab otse loomulikult teda puudutanud esimesest valgest jalast ning valgest käest, kes selle sammu kirja pani.

Seetõttu jäädvustan Lõuna-Aafrika muuseumis palavikuliselt põlisrahvaste naisekujusid ja kunsti. Nad on nii traagilised oma ilus ja unustatuses. Neist isegi ei räägita nende maa esmakülastajatele. Ja see pole õiglane. Aga kas Lõuna-Aafrikas leidub midagi õiglast? Või Aafrikas üldse?

Hallipäine Helmut tuli Kaplinna nelikümmend aastat tagasi. Ja-jah, just täpselt siis, kui Pariisis mässas noor maikuu ja Prahas tegi sama kevad. Noor sakslane tahtis Euroopast ära, kas just mässude tõttu, aga tahtis, ja tahtis riiki, kus valitses juba paarkümmend aastat apartheid.

Õiguslikel (õigus-õiglus) alustel seisev apartheid. Helmutile meeldis siin. Miks ei peaks meeldima ühele saksa noormehele valge vähemuse võim, privileegid, rikkused teist värvi enamuse ees, eriti veel selles jumalast valitud paigas, kus vohavad avastamata valged rannad, elavad vaalad, pingviinid ja lõvid ning kõrguvad metsikud mäed?

Nüüd pensionärina hakkas Helmutil kodus, ühes neist valgetest, uhketest villadest, mis ehitatud mäejalamile, miljonilise vaatega merele, igav ja ta teeb giiditööd. Ja ta teeb giiditööd, alustades ­Lõuna-Aafrika lugu hollandlase maabumisega ning lubades vestluses, küll nelja silma all, ent siiski, endal väita: “Ma pole mingi rassist, aga valgete ja mustade vahel on suured erinevused (ja ta sõrm näitab meelekohale). Aga ma pole rassist, muidu ma ei saaks siin riigis ju elada!”

Aga võib-olla just seetõttu, et sa seda oled, said sa 40 aastat tagasi südamerahuga siia elama jääda ja uskuda veel täna valge rassi üleolekut?

Onnid, ühikad ja sotsiaal­korterid

Noor Isidor palub, et me teda Isiks kutsuksime. Kõlab nagu easy. Lihtne, kerge inglise keeles, kuigi lihtsat pole ta elus küll vist midagi. Pärastlõunal sõidame tema kodukanti Langa township’i ehk Kaplinna vanima aguli poole. Taamal kõrguvad pilvi kandvad mäed Table Mountain ja Lion’s Head (Isi märgib, et Lõvi pead näeb eriti selgelt veinituurilt tagasi tulles...).

Mäeseintest kaitstuna laiub kesklinn oma pilvelõhkujatest ärihoonete, kallite firmapoodide ja filmidekoratsioone meenutavate Victoria stiilis majadega.

Kiirteel vuhisevad üksteise võidu pilgeni täis minibuss-taksod, veoautode avatud kastides istuvad töölised ja kiirtee äärtes voolab arvestatav inimmass jala oma township’ides asuvate kodude poole. Township’id tekkisid eelmise sajandi jooksul mustade ja “värviliste” jaoks, kes käisid linnas valgeid teenimas, aga kellel oli seal elamine keelatud. Eriti põhjalikult – tunnistuste, fotode ja ajaleheartiklitega – räägib mitte-valgete oma kesklinnas asuvatest kodudest välja tõstmistest ning majade buldooseriga laiaks sõitmisest District Sixi muuseum.

“Miks me peame minema?” küsisid nad. “Sest te pole õige nahavärviga,” oli vastus...

Täna on township’id endiselt mustade ja “värviliste” keskkond, vaeste ja “­mitte-valgete” immigrantide ainuke variant. Valgeid neis agulites ei kohta. Giid Helmut kinnitas, et agulites elamine on nende enda vaba valik, sest nad pole kunagi miljonärid olnud, et elada kusagil paremas kohas. Nende vaba valik?! Mis vabast valikust saab ebavõrdses ja ebaõiglases ühiskonnas üldse juttugi olla?

Elamispinna probleem on Lõuna-Aafrika Vabariigis suur, nagu rikkas Euroopaski. Veel suurem mure on ebaseaduslike onnidega, mis venitavad township’ide ulatuse üüratuks. Ametlikel andmetel elab üle Lõuna-Aafrika laiuvates township’ides 12 miljonit inimest, veerand elanikkonnast. Mitteametlikel andmetel on see arv vähemalt 5 miljonit suurem, 17 ­miljoni kanti, ja kasvab mujalt Aafrikast saabuvate immigrantide tõttu iga aastaga. Mida teeb LAVi valitsus?

Ahjaa, viimase 15 aasta jooksul on ehitatud 1,8 miljonit eluaset...

Isi ei kritiseeri valitsust. Giidid ei tohi isiklikku arvamust avaldada. Kuid ta näitab meile Langa vanu ühiselamuid, ­uusi sotsiaalehitisi, aga ka ebaseaduslikke onne. Seestpoolt, elanike ja nende varanatukesega. Sõnu polegi vaja. Eriti perversne on aga see, et agulielanike ainuke lootus lasub 2010. aastal LAVis toimuvatel glamuursetel jalgpalli maailmameistrivõistlustel.

Alles nüüd olla valitsusel tõsine stiimul ja tahe muuta “ebaesteetilisi” township’e, mis ääristavad kiirteid lennujaamast city’sse ja mida turistid esimestena näevad, elamiskõlblikemaks. Agulite igapäevane vaesus, ebainimlikud tingimused ja lootusetus ei suutnud valitsust varem liigutada.

“Hea, et jalgpallgi suudab,” ironisee­rib Isi, kui möödume Kaplinna suurimast, üle miljonilise elanikkonnaga agulist Khayelitshast. Laudadest, eterniidist, klaasist kokku klopsitud onnid istuvad tihedalt üksteise kõrval. Khayelitsha on otsatu. Isi ei imesta, kui mõne aja pärast on township’ides põlenguid tihedamini kui varem. Kui üks onnike süüdata, süttivad kiirelt, kulutulena ka ülejäänud, ent tuletõrjujad ei jõua ega jõua kohale. Sel hetkel möödume 2010. aasta MMi reklaamivast hiigelsuurest plakatist. Uue kodu saavad vähesed, suurem osa aetakse agulitest lihtsalt minema. Nagu nende esivanemaid kunagi varem...

Samal õhtul satun kohalikul telekanalil LAVi eluasemeministeeriumi reklaamfilmile, mis räägib uhkelt riigi panusest probleemi lahendamisel. Just olla valminud uued, värvilised sotsiaalkorterid 4000 perele. Film lõpeb laste naerul nägudega. Mis aga on 4000 peret, kui Kaplinna agulites elab üle 3 miljoni inimese?

Must või “värviline”?

Järgmise päeva Sunday Tribune’i veergudel keeldub LAVi eluasemeministeerium tunnistamast vähimatki seost elamispinnaprobleemidega kaasneva sotsiaalse rahulolematuse ja maikuus üle terve riigi lahvatanud ksenofoobialaine vahel, mis lõppes 60 inimese surmaga. Mustad ja “värvilised” lõuna-aafriklased tapsid teistest Aafrika riikidest pärit immigrante. Arvamus, et sisserändajad võtavad kohalikelt töö, elamispinna, suurendavad kuritegevust ja toovad haigusi, on nii tugevalt sisse juurdunud, et Lõuna-Aafrika Vabariik seisab endiselt, ja seda juba üle poole sajandi, maailma kõige võõravihkajalikumate riikide esireas. Iga kümnes lõuna-aafriklane kinnitab valmisolekut kasutada vägivalda, kui mõni mitte-valge sisserändaja peaks tema läheduses ainuüksi töötama või elama...

Xhosa hõimust pärit Isi kirjeldab apartheidi ajal kasutusel olnud katset, mille abil tehti kindlaks, kas inimene on must või on ta “värviline” ehk eri rassidest pärit vanemate laps. On musti, kes näevad välja nagu “värvilised”, ja vastupidi, kuid olla “värviline” andis eelise: ühiskonna korralduses seisid sa mustadest kõrgemal. Katse ise nägi välja sama idiootlik kui tema eesmärk. Pealaele asetati pliiats. Kui pliiats veeres juustest läbi ja kukkus maha, oli katsealaune “värviline”, kui mitte, siis must. See kõige alam.

Eri klassidesse kuuluvad inimesed ei tohtinud omavahel suhelda – välja arvatud muidugi erijuhtudel nagu näiteks mustad teenrid valgete villades, kuigi suhtlemiseks on seda ehk palju nimetada –, abiellumisest rääkimata. Mustadele anti linnaload, mida kontrolliti varahommikul, kui nad Kaplinna valgete juurde tööle läksid, ja hilisõhtul, kui nad jalgu järele vedades oma agulites asuvatesse urgastesse magama suundusid.

Piisavalt kaua sunnitud ebavõrdsust-ebaõiglust, ja inimesed hakkavadki sellesse uskuma kui loomupärasesse maailmakorda. Isi jutustab, kuidas talle meeldis tema ettevõttes üks “värviline” tüdruk, kellel oli omakorda veel ka valge kavaleri­kandidaat. Tüdruku isa aga pidas musta väimehe perekonda astumist sündsusetuks, lausa alandavaks, ja nii hakkas tüdruk käima “kõrgemast klassist” pärit noormehega jättes 25aastase Isi selle peale vaid mõrult muigama. Aga mis siis! Isi lööb käega. Tal on vähemalt tema giiditöö ja ta on pääsenud aguli viletsusest, mitte nagu tema neli õde-venda...

Ja siis nad räägivad, et apartheid on läbi. Näiliselt, paberil küll, kuid lõuna-aafriklaste tegelikus elus suurelt jaolt mitte. Sinna läheb veel paar põlvkonda, sest nagu ütles Desmond Tutu: “Leppimine on protsess, mitte konkreetne sündmus. Leppimine nõuab aega, koostööd, energiat ja tahet.”

Targad sõnad targalt mehelt. Desmond Tutu on xhosa.

Nõiausku xhosade laul

Nagu seda on ka Nelson Mandela ja endine Lõuna-Aafrika Vabariigi president Thabo Mbeki. Ka Aafrika Hääl, Aafrika Ema, äsja surnud lauljatar Miriam Makeba oli xhosa. Isi loeb mulle uhkusega ette veel mitukümmend nime hõimust, kelle liikmeid elab Lõuna-Aafrikas umbes 8 miljonit, kuid ülejäänud ei ütle mulle enam midagi. Istume Langa pimedas õllebaaris ehk “shebeenis” ja joome kohalikku õlut. Õlu on lahja ja esialgu pole häda midagi, kuid järelmaitse üle arutledes olen veendunud, et mitu päeva vihma käes vedelenud märg kass võiks umbes nõnda mekkida...

Shebeen’e peavad ainult naised, kes valmistavad ka seal müüdavat õlut, mida mehed siis joomas käivad. Alkoholism on township’ide üks suurimaid probleeme vaesuse, tööpuuduse, HI-viiruse-­aidsi, narkootikumide ning vägivalla kõrval. Selle baari omanikud – üks vanem ja teine umbes kolmekümnendates naine –, on mõlemad nii äraütlemata kurbade silmadega.

Näod valgeks võõbatud, nagu xhosa naistel kombeks, istuvad nad sõnatul t, kuni turistid õlut proovivad. Korraga käsib Isi neil mõlemal vasaku käe ette sirutada, et valged turistid näeksid ahhetades, et nende käte väikesel sõrmel pole otsa. See on üks tugevat nõiausku xhosade traditsioonidest halva õnne ärahoidmiseks. Tundub aga, et ei tööta, mõtlen hämaras laudonnis naiste nägusid silmitsedes.

Läbi tänaval lambapäid puhastavate ja kõrvetavate naiste ümber hõljuva suitsuga segunenud raipehaisu murrab end korraga eemalt kostev muusika. Üks naistest, verine lambapea süles, hakkab plaksutama ja xhosa keeles kaasa laulma. Teised ühinevad temaga naerdes. Tekkinud rütm tungib sügavale, otse kõhuõõnde. Ja kuigi mu mõistus ütleb, et ma pole seda keelt ega muusikat kunagi varem kuulnud, tunneb mu keha ta ära...

Ei tea kust ilmunud Langa aguli lapsed ripuvad Isi käe otsas või üritavad ennastunustavalt laulurütmis puusi nõksutada. Trööstitu ümbrus ununeb. Hetkeks on tunne, et kõik need ennist kuuldud-nähtud probleemid oli vaid paha uni. Et nende saviga valgeks võõbatud nägude ja vasaku väikese sõrme otsata naiste elu on kõigele vaatamata õnnelik. Et nende siin ja praegu rõõmust kilkavate tüdrukute ja poiste tulevik on siiski, hoolimata nende kodumaa, terve maailma hoolimatusest helge, paljutõotav.

“N’kosi sikelel iAfrica... Jumal, õnnista Aafrikat!” palub Lõuna-Aafrika hümn, mida rohelistes särkides, hiiglaslikud mehed, käsi südamel, taevasse kisendavad. Telekanalil näidatakse Lõuna-Aafrika rahvuskangelaste, 2007. aasta ragbi maailmakarika võitjate järjekordset mängu. Meeskonnas pole ühtegi mittevalget.