Vasakule ära
Muidugi on raske kirjeldada, miks võiks ameerika minimalistiks lahterdatav 69aastane pianist ja helilooja Harold Budd olla oluline. Ma ei usu, et ma seda kellelegi tõestada suudan. Kes teda ikka tunneb.
Ta on tormislikult otsustanud, et läheb pensionile, müünud tiibklaveri ja enamiku raamatuid. Ta mängib nelja-aastase pojaga ja peab mailivahetust sõpradega, väidab, et ei kuula muusikat. Inglismaa lõunaranniku kuurortlinna festival suudab talt siiski ühe esinemise välja pressida.
Buddi muusika on mõnedele küsimustele või reeglitele vastamiseks liiga ilus ja lühike, teiste jaoks liiga keeruline ja nukker. Sileda pealispinna alt on leitud hämarust ja ebaselgeid tundeid. 70ndail Gavin Bryarsi ja Brian Eno eestvõttel Londonisse plaadistama toodud tähtsusetu harmooniaõpetajast avangardist haakus pigem kunstipärasema popi ringkondadega.
Brighton Dome’i laval osa neist täna ongi: rumeenlasest viiulivirtuoos Alexander Balanescu, kes on töödelnud oma kvartetiga ka Kraftwerki; nad mängivad nukraid, kuid originaalitruid keelpilliseadeid Buddi viimase aja muusikast.
Jazz-saksofonist ja progelegendi Gong liige Theo Travis, kelle flööt ja sopransaksofon annavad viiteid noore Buddi jazziarmastusele ja ilmutuslikule kogemusele esmakordselt Stan Getzi kuuldes; Travise mäng on paindlik ja improviseeriv, erinevalt Buddi plaatide jäikusest.
Bebop Deluxe-nimelises iroonilises glämbändis alustanud ja hiljem igal moel eksperimenteerinud kitarrist Bill Nelson. Esimese poole kulminatsiooniks ongi hetk, kui Nelson võtab akustilise asemele elektrikitarri ja lavale tuleb hallipäine John Foxx, Ultravoxi esimene laulja. Ma ei saa aru, mida ja mis keeles ta laulab, aga see on pidulik, korraga etno, futu, tundmatu liturgia.
Lõpuks mängib vanaldast hiirt või mutionu meenutav hallipäine Budd popurrii oma töödest, algul taustasalvestuse abiga, hiljem üksi oma nootidega. (Kui üks intervjueerija küsis tema muusika aegluse põhjusi, seletas Budd, et see on harjumusest stuudios veini juua. Joobnudpäi läheb ju rohkem aega, et aru saada, mis akord see nüüd ikkagi oli; ja et mida peaks edasi tegema. Sõbrad on Buddi kirjeldanud kui inimest, kelle tegelik olemus erineb tema muusika poolt seatavaist piiridest ja meeleoludest. Kas see pole pärdilik?)
Plaadiümbrisekujundaja ja hobimuusiku Russell Millsi loodud lavakujundus on geniaalne oma lihtsuses: neli vertikaalset kangast ja hulk erivärvilise valgusega lava ja kangaid üle ujutavaid prožektoreid. Valguspuldis istuja improviseerib, nagu lavalgi tehakse.
*
Kahetunnine esimene pool paneb kannatuse proovile. Teine osa algab sinises valguses mängitud “Lirioga” (1970) soologongile, mängijaks kunagine Japani trummar Steve Jansen. Kui palju on maailma muusikaliteratuuris üldse teoseid soologongile? Orkestris tihti paatost väljendav pill on siin nagu suur kalimba või mingi muu, meile veel tundmatu vaikne, aga väljendusterohke instrument.
Gongikuminad lähevad sujuvalt üle õhtu kulminatsiooniks. “Calligraphy” on improvisatsioon, millest selgelt paigas vaid põhiideed. Kui Cocteau Twinsi kitarrist Robin Guthrie oma introvertset, masintöödeldud huugamist alustab, saan aru, kui sarnased nad Buddiga oma lihtsusekultuses on. Siis lisanduvad taas Theo Travis, Budd ise, Bill Nelson ja läptopi taha Steve Cobby Buddiga koostööd teinud ambientbändist Fila Brazilia. Balanescu viiul üritab aegajalt rünnakuid ja on tunda, et samas rockstaarilikult egotsentrilises, Buddile vastandlikus lähenemises saab talle vastata vaid Bill Nelson.
Pööre saabub loo 25. minutil, kui lavale kõnnivad bassimängija Jah Wobble ja trummar Steve Jansen. Wobble alustab bassikäiku ja mängib seda nagu truu masin järgmised 20 minutit. Muusika muutub, hoopis teised jõud tulevad võimule, kuigi kõik saavad aegajalt soleerida. Budd kaob peaaegu ära, lüürikast saavad haruharvad jõulised akordid, mis tõestavad, et klaver on löökpill. Pinge tõuseb, helitugevus tõuseb, talutavuse piir on lähedal. Ma ei ole kunagi midagi niisugust näinud, sellist pinget, sellist dünaamikat. Nagu töötaks mingi hiiglaslik hooratas.
Ratas ei peatu, lihtsalt mängijad jäävad vait. Lugu lõpeb 45. minutil veidi räpakalt ja juhuslikult, aga paratamatult. Publik aplodeerib entusiastlikult, Budd lehvitab liigutusega, mis sarnaneb sõjaväelise auandmisega. Esinejad ei tule tagasi.
Kõik lähevad koju; ja võibolla ei tule tõesti enam ühtki Harold Buddi kontserti. Brighton on öösel ka ilus, ookean kohiseb siinsamas nurga taga.
