HAAPSALU PROMENAAD: Kuurordi värskenduskuur on andnud uskumatult hea tulemuse. Vallo Kruuser

Idülli ja jalutamise nautija tarvis on raske välja pakkuda taasavatud Haapsalu Promenaadist veetlevamat kooslust. Pärast mitmeaastast pusimist lõpuks valminud mereäärne pole hunnitu ja inspireeriv mitte ainult turisminduse kõrghooajal, vaid ka sügisel, kevadel ja talvel. Nagu ennegi on ranna üheks ehteks 1898. aastast pärinev Rudolf Otto von Knüpfferi kavandatud puitpitsiline kuursaal, mida värskenduskuuris pole õnneks liiga ära klanitud. Vonklevat teerada, mis nüüd kenasti viigini välja viib, ääristavad endiselt Roman Haavamägi skulptuurid. Nüüd on taastatud ka koomiline merel hulpiv jääkaru, uut Miki-hiirt veel kahjuks tehtud pole. Suurim töö – kalda kindlustamine – ei paista välja, küll aga on selle võrra silmatorkavamad uuendatud mänguväljak, valgustus, paadisillad, pingid, jalgrattaparklaga varjualune ning paviljonid. Viimaste seas on tõeline menuk postidele püstitatud Allikapaviljon. Selles on väike väljapanek linna ajaloost ning ära toodud veetaseme äärmuslikumad näidud. Majakeses püüavad paar nagamanni kala, saak on küll veidi kesisem kui kaldapealsel, aga see ei loe.

2011. aasta kevadeks peaks aga Saaremaal Anglas, mis tuntuks saanud oma toredate tuulikutega, valmis saama oma trump – tuttuus pärandkultuurikeskus. See, et majas tahetakse korraldada väljapanekuid, lasta inimestel ka ise käsitööd teha, jagada õpetust, on iseenesest kiitmist väärt, küll aga on hoone eksterjöör pehmelt öeldes šokeeriv. Seda enam, et 24,3 miljonit maksvat projekti rahastab osaliselt piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmist ettevõtluse arendamise sihtasutus, samuti on abiliste seas näiteks siseministeerium.

MTÜ Angla Tuulikumäe juhatuse esimees on Alver Sagur, kes on varem silma paistnud Kaali külastuskeskuse ja Panga panga arendamisega. Et Sagur on ühtlasi Selgase dolomiidimaardla omanik, on kõik ehitised otse loomulikult kavandatud nii, et nende juures on kasutatud võimalikult palju kollakat dolomiiti ja paasi. Võiks diskuteerida, kas riikliku rahastamise puhul on see ikka eetiline. 2005. aastal tundus mulle, et inetumat muuseumi kui Kaalis on võimatu ehitada. Praegu näib, et Angla pakub igatahes tugevat konkurentsi.

Nagu oli ka Kaali muuseumiga, jääb pärandkultuurikeskus puuduliku arhitektuurikeele tõttu diletantlikuks ehitiseks. Erinevalt Eestile omastest maanteede äärsetest kõrtsihoonetest (näiteks Viitna või Kuld Lõvi), millelt sammastega maja puhul ilmselt on šnitti võetud, on kultuurikeskus liiga kallis, ülbe ega arvesta üldse lihtsate veskitega, mille ehedust ta ideaalis ju toonitada võiks. Pukktuulikute kõrval pakutakse ülimalt pretensioonikat egotrippi. Kuigi eskiisprojekti olla teinud Tuuli Pärtel ja projekteerijaks on märgitud EBG, laseb stilistiline vaatlus oletada, et sellegi projekti tegelik autor on Sagur ise.

Haapsalu Promenaad demonstreerib kenasti, kuidas omavalitsuse juhid mõtlevad ka üldsuse huvidele ning piirkonna arenguvõimalusele. Kuid väga raske on aru saada, miks Saaremaal, kus turism ja seega mitte ainult avaliku ruumi sisu, vaid ka nägu on ülioluline, võhiklikkust ja visuaalset reostust sallitakse. Või arvatakse tõesti, et kui ametnikud ja valdajad nõuaks arendajalt selliste toetussummade andmise eeltingimusena professionaalsust, oleks see võimu kuritarvitamine?