Ilmselt ei ole kunstist veel täiesti kadunud mingi sisemine ühtsus. Igal ajastul on omad vaimsed püüdlused. Kunstiteos kujutab endast kontsentraati autori tunnetest ja mõtetest, mis hõlmavad suurt osa maailmast. Piisavalt suure tööde hulga puhul tekivad nende vahel paratamatult kokkupuutumised ja vastandumised. Nii annab iga kunstnik oma panuse ühise maailmapildi väljaselgitamise talgutel.

Lisaks Enn Põldroosi kureeritud näitusele “Vastandumised” Tallinna Kunstihoones toimus juunis galeriis Vaal ­Toomas Tõnissoo ja Kadri ­Kangilaski kureeritud Maalikunstnike Liidu näitus “Suvila ehitamise talgud”. Selle iva ei olnud mitte maalide läbivas postkaardimõõdus, vaid slaidiprogrammis, mis esitas autorite mälestusi. Näiteks Mari Roosvaldi lõunamaareisid, ­Andrus R­õugu perekondlikud aiapildid, Erki ­Kasemetsa rannamängud, Toomas Tõnissoo hobusenostalgia vanadel maalidel ja 21. sajandi Eesti farmimaastikul. Maalid olid justkui nendest mälestustest saadetud tervitused.

“Vastandumistel” selgitavat slaidiprogrammi ei olnud, ent usutavasti käivitab näitus külastaja isikliku “slaidiprogrammi”. Selle juhatab sisse Einar Vene “Tantsuharjutus”, kus vana habemik noorele tüdrukule pangaserval tantsusamme õpetab. Einar Vene muinasjutulist Eesti maastikku saadab Lembit Sarapuu ehtne Eesti maastik muinasjutuliste olevustega, “Metsmees ja kapitalist”. Kapitalist on tulnud oma arendatud jõekaldalt üle metsasele kaldale ning teeb hinnapakkumisi. Metsmees ei oska nuiagi keerutada, ainult liigutab kõrvu nagu rott mao ees. Kõige optimistlikuma mütoloogiaga sõidab sisse Lemming Nageli “Etüüd mättaga”. Roheline murumätas tabab võõra kultuuri püramiidi nagu Kaali meteoriit.

Näitusel esineb ka kaks poeeti. Siim-Tanel Annus tsiteerib “20. sajandi poeesias” Molotovi ja Ribbentroppi tordituutuga. Valeri Vinogradovi karget “Poolpehmet kontoritooli” saadab andekas vemmalvärss, mis võtab kokku kontorielu. Leonhard Lapin jagab vöötkoodi muusikat kitarrivarrele, pudrunuiale ja viljakühvlile “Kood CXXXVIII-s”. Näituse suurim vastandumine on esitatud Erki Kasemetsa “Kuldeestlases”, kus maailmajagude rahvastikku tähistavad sajad eri värvi lauamängunupud. Igat värvi nuppude arv on proportsionaalne vastava maailmajao rahvastiku suurusega, Maakeral elab kokku 6 856 600 000 inimest. Üht miljonit eestlast esindav kuldne nupp kõrgub üksi 6856,6 vastu.

Neile kõigile heidab varju Mare Mikoffi kipsspioon “Pühendatud Herman Simmile”. Mall Nukke ümmargune “Aeg ja asjad” neelab kogu raha kuldsesse pöörisesse. Tema koos Lauri Sillakuga (“Brita” ja “Piret”) esindavad neid parimas loomejõus Eesti kunstnikke, kes ühendavad oma töödes moodsuse ja klassikalise meisterlikkuse.

Eesti kunsti tugev ja tunnustatud selgroog lööb end ka sellel näitusel sirgu: Tiit Pääsukese värvi- ja varju-uuringud, Jaan Elkeni valge ja musta hallid, Naima ­Neidre varjude valgused, Enn Põldroosi värviline iroonia, Jüri Arraku valgvormsed manitsused,Aili Vindi merelaineoptika, Andres Toltsi tasakaal ja Tiiu Kirsipuu elu ja surma taskaal.

“Vastandumised” näitavad, et Kunstnike Liit seisab ühe jalaga traditsioonis ja teise jalaga tänapäevas. Selle poosi mugavust ja ebamugavust tabas Loit Jõekalda “Impact (pragu vana ja uue Kunstihoone vahel)”, mis on on seina pealt paberile nühitud samas tehnikas, nagu ta muistseid kaljujooniseid kopeerib. Ka hetkelõhedes on jäävaid momente.

Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus “Vastandumised” Kunstihoones kuni 25. juunini.