01.10.2007, 00:00
Vastukarva pai
Mari Laaniste arvustab videolevisse maandunud kunstifilmikatsetust “Karusnahk: Diane Arbuse kujutletav portree”.
Diane Arbus (Nicole Kidman) elab viiekümnendate
lõpu New Yorgis pealtnäha täiuslikku elu. Kasukaäriga
jõukaks saanud perekonnast pärit intellektuaalne kaunitar on
õnnelikus abielus Allan Arbusega (Ty Burrell). Üheskoos
kasvatatakse kenas avaras kodus kaht tütart ning tehakse tööd:
Allan on edukas moe- ja reklaamfotograaf, Diane tema assistent ja stilist.
Kõik oleks justkui nii hästi kui saab – isegi ajastu moed
istuvad Diane’i seljas lihtsalt suurepäraselt. Ainult et sisimas on
Diane oma perfektsest elust ja koos Allaniga tehtavatest siledatest
ilupiltidest tüdinud ning igatseb midagi muud, õieti
mõistmata, mis see olla võiks – kuni päevani, mil ta
märkab uut naabrit. Pööningukorterisse kolinud maskiga
džentelmen on Lionel (Robert Downey jun), endine tsirkuseatraktsioon ja
nüüdne parukategija. Naabri eluase on Diane’i laitmatu
kodanlasekorteri kõrval salapärane, boheemlikult dramaatiline ja
lõputult põnev, Lionel ise näeb ilma maskita välja nagu
wookie ja räägib nagu luuletaja. Tema tutvusringkond koosneb mitte
vähem vapustavalt ebatäiuslikest inimolenditest. Täiuslikkust
mõttetuks ja igavaks pidav Diane vajub üle pea Lioneli ja tema
maailma imetabase grotesksuse lummusesse. Allan ei jaga naise vaimustust, aimab
halba ja asub karvase rivaali tõrjumiseks ka ise habet kasvatama, aga
see ei päästa enam suurt midagi.
Filmi “Karusnahk: Diane Arbuse kujutletav portree” (Fur: An Imaginary Portrait of Diane Arbus, 2006) autoriteks on mõne aasta taguse võrratu indie-hiti “Sekretär” (Secretary, 2002) taga seisnud tootmisüksus. Režissöör Steven Shainbergi ja stsenarist Erin Cressida Wilsoni ümber koondunud seltskonna uudisteos ei osutunud paraku eelmisega samavõrd menukaks – rahalises plaanis oli tegu täiesti hävitava läbikukkumisega ning kriitikudki polnud helded.
Viimaseid peamiselt häirinud asjaoluks kujunes see, mil määral film lahkneb väidetavalt portreteeritava nimitegelase tegelikust palest. Mõned jooned tõelise, tõmmu ja lühikese Diane Arbuse (1923–1971) eluloos küll enam-vähem kattuvad filmitegelase omadega (vanemate karusnahaäri, abielu eduka moefotograafiga, kaks tütart, töö stilistina jm), ent filmis näidatava laestvõetud pikantse afääri asemel avastas päris Diane Arbus oma legendaarse fotograafiaande palju proosalisemal moel, erialaste õpingute kaudu. Mis olulisem, film pöörab Arbuse loomingu lähtekohad lihtsalt pahupidi, esitledes mingit poolsalaja ebardlikkust ja normidest kõrvalekaldumist fetišeerivat väikekodanlast, keda huvitab n-ö friikide inimlikkuse küsimus. Tõelist Arbust oli õnnistatud hoopis võimega tuua oma kaameraga kõige tavalisemates inimestes ehmatavalt esile mingid muidu nähtamatuks jäänud rahutukstegevad ja võõrastavad jooned.
“Karusnahk” ei ole niisiis tõsiseltvõetav elu-ja-loomingu-film, ning ehkki on selge, et Arbuse kui ühe 20. sajandi mõjukaima fotograafi nimi oli kunstkino-hitiks kavandatud teose põhiline turustusargument, oleks olnud sisuliselt ausam see mainimata jätta. Seda enam, et filmis ei näidata ühtegi tema tuntumatest töödest. Ent ajaloolise tõepära küsimust kõrvale jättes oleks vale mitte märkida, et tegemist on päris hästi toimiva kummalisemat sorti romantikafilmiga, mis pealegi on pildilises plaanis harvanähtavalt hõrgult lahendatud. Kuid küllap oleks olnud huvitavam, kui tegijad oleksid julgenud oma sisemise rikutuse avastamise ja k&otild e;rvalekallete-ihaluse teemasid kord käsitlema hakates pisut rohkem riske võtta. Ent magusalt teatraalsete ajastukostüümidega (või ka ilma), kaunites kaadrites ülesvõetud filmi nautimist sellised pisiasjad tegelikult eriti ei sega.
Filmi “Karusnahk: Diane Arbuse kujutletav portree” (Fur: An Imaginary Portrait of Diane Arbus, 2006) autoriteks on mõne aasta taguse võrratu indie-hiti “Sekretär” (Secretary, 2002) taga seisnud tootmisüksus. Režissöör Steven Shainbergi ja stsenarist Erin Cressida Wilsoni ümber koondunud seltskonna uudisteos ei osutunud paraku eelmisega samavõrd menukaks – rahalises plaanis oli tegu täiesti hävitava läbikukkumisega ning kriitikudki polnud helded.
Viimaseid peamiselt häirinud asjaoluks kujunes see, mil määral film lahkneb väidetavalt portreteeritava nimitegelase tegelikust palest. Mõned jooned tõelise, tõmmu ja lühikese Diane Arbuse (1923–1971) eluloos küll enam-vähem kattuvad filmitegelase omadega (vanemate karusnahaäri, abielu eduka moefotograafiga, kaks tütart, töö stilistina jm), ent filmis näidatava laestvõetud pikantse afääri asemel avastas päris Diane Arbus oma legendaarse fotograafiaande palju proosalisemal moel, erialaste õpingute kaudu. Mis olulisem, film pöörab Arbuse loomingu lähtekohad lihtsalt pahupidi, esitledes mingit poolsalaja ebardlikkust ja normidest kõrvalekaldumist fetišeerivat väikekodanlast, keda huvitab n-ö friikide inimlikkuse küsimus. Tõelist Arbust oli õnnistatud hoopis võimega tuua oma kaameraga kõige tavalisemates inimestes ehmatavalt esile mingid muidu nähtamatuks jäänud rahutukstegevad ja võõrastavad jooned.
“Karusnahk” ei ole niisiis tõsiseltvõetav elu-ja-loomingu-film, ning ehkki on selge, et Arbuse kui ühe 20. sajandi mõjukaima fotograafi nimi oli kunstkino-hitiks kavandatud teose põhiline turustusargument, oleks olnud sisuliselt ausam see mainimata jätta. Seda enam, et filmis ei näidata ühtegi tema tuntumatest töödest. Ent ajaloolise tõepära küsimust kõrvale jättes oleks vale mitte märkida, et tegemist on päris hästi toimiva kummalisemat sorti romantikafilmiga, mis pealegi on pildilises plaanis harvanähtavalt hõrgult lahendatud. Kuid küllap oleks olnud huvitavam, kui tegijad oleksid julgenud oma sisemise rikutuse avastamise ja k&otild e;rvalekallete-ihaluse teemasid kord käsitlema hakates pisut rohkem riske võtta. Ent magusalt teatraalsete ajastukostüümidega (või ka ilma), kaunites kaadrites ülesvõetud filmi nautimist sellised pisiasjad tegelikult eriti ei sega.