Helistatakse raadio Elmarist. Ettepanek, et esineksin seal nädala persoonina. 4-5 minutit. Teema vaba. Pea on tühi, ainsatki teemat ei tule, aga küll ma midagi välja mõtlen, aega ju on.

26. jaanuar kell 16.30

Loen Kirjanike Liidu listi. Vahetatakse lamedusi. Vist luulevormis. Püüan leida tühiste sõnade tagant mingit erilist mõtet, vaimusuurust. Ei leia. Ju pole mu enda vaim selleks valmis. Listid on üldse tüütud, palju ninatarku, kes igast asjast kipuvad midagi arvama.

Samal õhtul.

Lähen poodi ja ostan 4 paari sokke. Olid köidetud ühte punti. Sokkidest on alati puudus. Kõik tahavad neid, kõik ootavad, et sa annaksid neile kuivad puhtad uued sokid, aga mul pole neid kunagi piisavalt. Pärast selgus, et need olid kõik liiga väikesed numbrid. Suurte jalgadega inimestele pole ikka midagi sooja ja kuiva anda.

27. jaanuar kell 10.30

Päike paistab. Maja lõunapoolsel küljel tilguvad purikad. Helistab Konstantin. Ta on solvunud, et ma temast pole kirjutanud. Teistest ju olen. Püüan talle seletada, et ma teda ei mäleta, et mul pole tema kohta midagi olulist öelda. Ta ei rahune. Ütlen, et ta on liiga suur isiksus, et mina teda torkida julgeksin. Ta on kuuldavalt meelitatud.

Õhtul teatris "Peer Gynt". Mulle meeldib. Solveigi laulu ajal arutavad minu selja taga istuvad kooliplikad, kas esitantsijal on liiga suur või vastupdi, liiga väike tagumik. Kuulan, aga jutt on lame, mistõttu käratan neile, et nad jääksid vait. Nad jäävadki. Mulle meeldib, kuidas "Hommikmeloodia" ajal näidatakse koledaid standardseid korrusmaju.

28. jaanuar

Helistab Kalev Kesküla, teatab, et Vahingu "Päevaraamat" saanud auhinna. Ta juba ütles seda kord. Nüüd lisab, et asjaga on kiire, et toimetus ootab. Las ootab. Mul on Kierkegaard pooleli. Pean Kierkegaardi lõpetama. Peab. Peab!

Telefonis nutune naisehääl. Nutab, sest käis vaatamas Vahingu "Potteri lõppu". Seal olevat üks ballaad, mis teda nutma ajanud. Kirjutasin selle ballaadi lootusetult neeruhaigena. Kiusamiseks. Vahing pani selle korrapealt "Potterisse". Aga me elame edasi.

kell 17.50

Helistab vallavanem ja tahab mingit nelja paberit. Nelja paberit? Neli kuningat? Igaühele üks paber. Neli aastaaega. Neli jalga. Neli tankisti. Neli koera. Loen pabereid kokku, alati jääb kas üks üle või tuleb üks puudu.

kell 19.15

Vaatan filmi "Laulev revolutsioon". Mõned nutavad. Mõtlen elule enne revolutsiooni. Külm. Puid ei ole. Lõhekala ega kiivisid. Loen Spinozat.

Ostsin endale eile maja Eesti Ekspressi honorari eest. Nüüd ootan, millal mulle süütepudel aknasse lendab. Ma ei kiristanud enam õhtul hambaid, sest kuulatasin hääli akna taga. Või oma sees? Ei tohi midagi korrata, aga paistab, et kisub sinnapoole. Näib, et polegi vist väljapääsu, sest mind ei eruta miski. Tuleb jääda üksi, absoluutselt üksi, eks siis näe.

Helistab Kesküla ja ütleb, et lugu Vahingust peaks juba toimetuses olema. Mul pole lugu. Tahaksin öelda, et las sellest kirjutab Vaapo, kes on ennast mingiks meie asjatundjaks kehastanud. Tema teab, et ma olen naine, kes väärib kannatusi. Tegelikult ei tea ta midagi.

Loen sotside listi. Ikka mured ja valimised, ikka küsitlused Delfis ja Postimehes. Kes on kõige suurem? Kõige parem? Kõige vastikum? Kõik läheb segi. Suuremast saab halvem, vastikust parem. Kesküla helistab, näen seda mobiili ekraanilt ja ei võta vastu. Mõtlen sellele, kui palju on vene kirjanduses ja filmikunstis pühendatud Suure Isamaasõja teemale. Kas ma olen Vahingu Suur Isamaasõda? Teen väikese arvutuse - laval on minu rolli esitanud 8 naist. Raamatutest ma ei räägigi. "Päevaraamat". See muidugi. Kas see korvab mulle midagi? Mida? Elatud elu? Elamata elu?

Jalutan lumises metsas. Vastu tuleb naine lapsevankriga. Võtab vankrist veinipudeli ja joob. Ma ei tunne seda naist. Või see polegi naine? On hoopis mees? Allakäinud, habemesse kasvanud, kateetrist tilgub uriin plastikaatkotti. Ja ta ei lükka mitte lapsevankrit, vaid prükkarikäru, mis on üleni raamatuid täis. Võtab vankrist raamatute vahelt pudeli ja joob. Odav vein tilgub, seguneb pisaratega, mis rajavad endale teed läbi habemetüüka.

29. jaanuar

Helistab Kalev Kesküla. Kas see on psühhoteraapia, kui loed päevikut, mis koosneks nagu väikestest ülilühikestest õpetlikest novellidest, justkui kogumik vanasõnu. Kui hea oleks seda lugeda, kui ma ei tunneks aega, kohta ega inimesi. Inimesed ostavad kokku haikusid ja hiina elutarkusi. Aga võibolla on need siinsamas? Selles hakitud lausetega päevaraamatus. Mis see siis parem on, kui ma teada saan, et kui tahad müüa koera liha, kiida lamba pead. On vist täiesti vale tellida sellele retsensiooni minu käest. Keegi ei hakka ju Marie Antoinette'i käest küsima, kas ta jäi giljotiini tööga rahule.

"Päevaraamatuta" poleks paljusid kirjandusloos

Millised on vastukajad su "Päevaraamat" I-le? Kas on kiitjaid, solvunuid, ähvardajaid?

Vastukajad on väga mitmesugused. Osa on kiitnud, osa laitnud, arutades seda, kas on õigus minna inimese privaatsuse kallale. Aga ma ei hooli sellest, sest privaatsuse seadust kui sellist pole sisuliselt olemas. Igaühel on õigus solvuda või rõõmu tunda. Kui mina ei oleks oma päevikut kirjutanud ja avaldanud, ei figureeriks paljud isikud kirjandusloos. Väga kurjalt pole mulle küll keegi öelnud, ju nad näevad selles kultuurilugu.

Kuivõrd adekvaatselt meenutab see teos sinu meelest toimunut? Kas tänane noorepoolne lugeja suudab mõista tolle ajastu vaimset kliimat, tingimusi, milles selline päevik sündis?

Olen kirjutanud enda meelest küllalt objektiivselt ja leian, et päevik kajastab adekvaatselt, piisavalt mitmekülgselt tollaseid sündmusi. Kõik võib-olla nii ei arva, sest mu objektiivsuses on paratamatult ka subjektiivsust. Nooremad lugejad - kui mõistavad, siis kasinalt. Aga ma ei ole kirjutanud esmajoones neile. Siiski on ka mõni noorem öelnud, et on sellest palju saanud, midagi uudset. Oleks hea, kui keegi ka praegustest noortest oma aega sel viisil jäädvustaks.

Millele keskendub järgmine, tänavu ilmuv köide? Kas selles on uusi hoiakuid?

Uus köide sisaldab aastaid 1973-1985. Eks tuleb uusi inimesi ja nimesid, nii noori kui vanu. Selles on uusi hoiakuid, kuid vana karkass jääb - jätkuvad minu loominguga seotud vaevad.

Mati Unt olevat kunagi Barbi Pilvrele jutustanud unenäo, mida sa temast olevat näinud. Seepeale hakanud Barbi sinult lugusid tellima. Kas sa nägid Barbit unes?

Tegelikult ei ole ma Barbit unes näinud ega mäleta, et Matiga oleks sellest juttu olnud. Aga loomulikult mulle meeldis, et Barbi hakkas minult lugusid tellima.

Kalev Kesküla