Veider raamat: “Большой Тылль”
Siis alles veider multikas ning multika järel raamat. Multikas ilmus helesinistele ekraanidele 1980. aastal, raamat tuli välja 1982. aastal. Seda kõike tehti Suure Tõllu pärast.
Mina, kes ma olin raamatu ilmumise ajal lasteaialaps, puutusin kokku väljaande venekeelse versiooniga. Ja “Большой Тылль” oli sama võimas kui originaal. Mis kole lugu! Mis koledad pildid! Vaatamata tagasihoidlikule mahule – raamatus oli 26 lehekülge – oli lugemismulje monumentaalne. See oli Arraku puhas võit.
Jah, vihiku pildid prevaleerisid tugevasti Rein Raamatu teksti üle. Seda nii sisuliselt kui küljenduslikult – trükisõnale oli jäetud mõni rida lehekülje alumises servas. Raamatut sirvides tundus, et tekst polegi oluline – pildid suutsid luua narratiivi iseseisvalt.
Väikelaps ei teadnud muidugi, milleks oli vaja moondunud koljuga mäesuurusi inimolendeid. Vanapaganat, kahe pupilliga vasakus silmas. Lendavaid jäsemeid. Hiljem nähtud gorilla või King Kong polnud Suure Tõllu kõrval enam kuigi eksootilised ega hirmuäratavad.
Kas Suure Tõllu müüt rekonstrueeris iidset lugu kurjadest hiiglastest, kas multikas ja raamat vihjasid eesti rahva vabadusihale ja -võitlusele – sulaaeg oli ju tolleks ajaks ümber saanud – hoovis sellest ei räägitud. Küll aga sai Suurest Tõllust 1970ndatel sündinud põnnide lapsepõlve üks ühisnimetajaid. Legendaarne õudusunenäokangelane. Selline võiks olla ta koht tänapäeval, raamatupoes ja lennujaamas. Nagu norrakate trollid või soomlaste muumid.
Kuid… isegi kui see oleks nii, saavad mu enda lapsed teha “Suure Tõlluga” tutvust kunagi koolis, mitte varem. Et ta ei seostuks neil pelgalt õudusunenägudega, vaid et nad näeksid selle tegelaskuju veidras kujutamisviisis üht eesti kunsti õnnestunud näidet.
