Kevadise koroonakriisi ajal pidas valitsus väga tähtsaks, et avataks esmajärjekorras kirikud – varem kui kunstisaalid ja teatrid! – ja et inimesed saaks raskel ajal jumalateenistustel osaleda. Jaanuaris 2020 loodi sotsiaalministeeriumi juurde peakaplani ametikoht, kevadel asus tegutsema sportlasi hingelises hädas abistav spordikaplan, haiglates on kaplaniteenus ja hiljuti avati hingehoiu telefoniteenus, mida toetab riik, ent mida viivad ellu kristliku taustaga hingehoidjad.

Sotsiaalministeeriumi koduleheküljelt loeme, mida ütleb hingehoiu telefoni kohta peakaplan Ove Sander: „Seoses COVID-19 puhanguga on ühiskonnas kasvanud ebastabiilsus, paljusid on vallanud töökaotuse tõttu lootusetus ja hirm tuleviku ees, piiratud on olnud suhtlusvõimalused, mistõttu jäävad paljud inimesed oma probleemidega üksi... Lisaks on kriisiolukorras reaalseks ohuks surmaga lõppev haigus, mis tekitab surmahirmu ja eksistentsiaalseid küsimusi. Kõik see suurendab enesetappude riski, tekitab ärevushäireid ja erinevaid psühholoogilisi probleeme.“

Täpselt nii. Kas siin ei oleks koht riiklikule, hästi rahastatud teadmiste- ja tõenduspõhisele psühholoogilisele abiprogrammile? Nii Tallinna kui Tartu Ülikooli lõpetab igal aastal kümneid psühholooge, kellest osa on spetsialiseerunud kliinilisele psühholoogiale ehk teisi inimesi nende vaimse tervise probleemides aitama.

Kuigi hingeabi telefoni tutvustuses rõhutatakse, et teenus on mõeldud kõigile, sõltumata religioonist ja maailmavaatest, on fakt, et Eesti riik toetab ministeeriumi tasemel kristlikku teenust.

Mis meil Eestis, Euroopa ühes ilmalikumas riigis, toimub? 


Avalehele
234 Kommentaari
Loe veel: