Eriti huvitavad ongi raamatu Eesti-ainelised näited. “Nõukogude Eesti mereäärsete maarajoonide elanikud abistavad pidevalt piirivalvureid. Nende vahel on tekkinud tihe side. Eriti tõhusat abi annavad piirivalvuritele kohalikud nõukogud vabatahtlike rahvakaitsesalkade loomisel ...” Nende salkade vaprad teod olid mulle üllatuseks. Seda enam, et vaenlase leidlikkus ei tundnud piire: “Kolm Rootsi spiooni [–] sooritasid selleks, et mitte jätta jälgi liivale, suuri hüppeid õhupalliga üle rannaliiva.” Meeldejääv näide leidub valvsast Tallinna majahoidjast, kes tabas spiooni, kui see pildistas tema hoovis telliskive (lk 32). Õpetlik on reamees Pilimaa juhtum (lk 36), kes lobiseb kirjas tütarlaps Evale välja tähtsa sõjasaladuse (“...me andsime oma vanad relvad juba ammugi lattu ja saime nende asemele huvitavad asjakesed...”), kuid: “Õnneks andis tütarlaps selle kirja edasi teisele tuttavale sõjaväelasele, kes kandis loost ette väejuhatusele.”

Kuid Dõmov ei vaiki maha ka traagilisi detaile: “Algas lahing. Kolm vaenlase kuuli tabasid vanemleitnant Kozlovi, ent vaatamata surmavatele haavadele jätkas ta lahingu juhtimist.” Seegi imetegu leidis aset Eestis. Nagu ka järgmine kurb lugu: “Ühe Eesti NSV tehase noor töötaja Rummel jõi end linnas viibides purju ja kaotas komsomolipileti, mida ei ole seniajani leitud.”

Soovitan seda vajalikku brošüüri lugeda igal Eesti kodanikul. Kindlasti jääksid siis ära sellised kahetsusväärsed luureskandaalid nagu Herman Simmi ja Aleksei Dresseni omad. Meie suured edusammud uue elu ehitamisel ei tohi meis tekitada endaga rahulolu ega nõrgendada valvsust.