Vendade Kaurismäkide ihuoperaator
Juba René Vilbre kasutas oma noorsoodraama “Mina olin siin” heliriba ilmestamiseks Jimi Tenori muusikat ja Veiko Õunpuu kiusas Püha Tõnu kunstnik Markku Pätilä abiga, kes on aidanud kujundada Aki Kaurismäki filmide maailma. Kaurismäest ei saa üle ega ümber ka rääkides Timo Salmisest, mehest, kes täna esilinastuva Andres Puustusmaa psühholoogilise krimiloo “Rotilõks” on kaadrisse püüdnud. Tõsi küll, olgem täpsed, Salmise kontol on Kaurismäkisid lausa kaks, nii Aki kui tema vanem vend Mika Kaurismäki.
Kui Timoga kohvikulaua taga kohtun ning ennast kui kui ajakirjanikku-filmitegijat tutvustan, ohkab too kaastundlikult “jaa-jaa, eks Soomes ole ka nii, et väike maa, pead kõike tegema”. “No ei tea, Soome on ikka päris suur maa,” ütlen mina – filme tehakse seal ju päris palju. “Tead, ega ma Soomest eriti enam palju ei teagi,” tunnistab Salminen seejärel. Ta elab ju juba mitu aastakümmet Portugalis, sest otsustas õigupoolest juba teismeeas kogeda ka kusagil mujal kui Helsingis elamist.
Läbi ja lõhki kunstnike-meelelahutajate perest, kuhu kuulub filmilavastajaid, näitlejaid ning kaameramehi, pärinev Timo alustas oma professionaalset karjääri nagu paljud ametivennad enne teda. Alguses huvi fotograafia vastu, siis operaatorist venna abistamine, meeletu filmide vaatamine ning peagi astus nooruk kinokooli Helsingis. Kooli jättis ta küll pooleli, sest too kestis kokku tervelt viis aastat. “Ma olin seal kolm aastat, aga haridus polnud eriti hea. Meil polnud raha töövahenditeks-filmimiseks. Hakkasin saama tööpakkumisi reklaamklippide tegemiseks ja igapäevane töö tundus mulle kõvasti parema koolina,” ütleb Salminen nüüd.
Kui noor operaator oli aasta otsa reklaame üles võtnud ning hing juba ammu midagi kunstilisemat igatses, sekkuski saatus mängu. Ühel ilusal suvepäeval, kui ta mööda Helsingit jalutas, lonkis talle vastu Mika, kelle dokumentaalfilmi “Saimaa-ilmiö” üks mitmest operaatorist ta aasta varem oli olnud. Mika teatas, et valmistub tegema oma esimest suurt mängufilmi, ja küsis Salmiselt, ega viimane oska talle mõnd head operaatorit soovitada. “Kahte tean,” ütles too, nimetades alguses ühe kolleegi ja siis enda nime. Mika lubas järele mõelda ja jalutas edasi, seda ainult selleks, et järgmisel päeval jälle Salmisega tänaval kokku põrgata. “No hea küll, tule siis sina,” otsustas režissöör asja ära.
Filmi “Arvottomat” (1982) saatis suur edu ning pärast seda pole Salminen lakanud mängufilmidega töötamast. Järgmiseks tööks oligi Mika noorema venna Aki debüütmängufilmi “Kuritöö ja karistus” (1983) linti võtmine. “Kaheksakümnendatel oli läbilöömine üldse määratult kergem,” vastab Salminen minu küsimusele selle kohta, kuidas operaatorid Soomes tööd leiavad. “Tollal oli palju tööd nii reklaamis kui filmis, aga praegused algajad... Koolist tuleb neid kohutavalt palju, rääkimata sellest, et ees on juba palju kogenud operaatoreid. Muudel aladel kinos võid leida tööd küll, assistendist monteerijani, aga operaatorina on see väga raske.”
Salmisele meeldib Aki filmide juures töötada, isegi kui see on vahel komplitseeritud ning seda just režissöörist mittesõltuvatel asjaoludel. “Kõige raskem film oli “La vie de bohème” (1992). Me filmisime Pariisis ja probleem oli selles, et meil polnud võtteperioodi alguseks paiku, kus filmida. Lootsime vajalikud paigad leida võtete ajal. Aga Pariisi sel kujul, nagu me teda endale ette kujutame, enam ei eksisteeri ja nii me aina otsisime ja lükkasime võtteid edasi ning lõpuks olimegi kaks nädalat graafikust maas. Filmisime 16 tundi päevas, pärast mida oli vaja homset võttepaika üle vaatama minna. See oli tõeliselt kurnav.”
Samas pärinevad ka Salmise helgeimad mälestused filmist, mille algus polnud mitte vähem improvisatsiooniline, kuid kus vaim oli tegemiseks vaba. “Istusime Mikaga pärast mingit tööd kontoris, mõtlesime, et teeks õige midagi. Kaamera on olemas, teistest töödest kastide kaupa filmilinti üle, me võime ju teha mida iganes. Töötame tasuta, kui kassa midagi toob, on hea.” Niimoodi mõeldes võtsidki režissöör ja operaator näitleja Kari Väänaneni ning rock-laulja Martti Syrjä ühes, põrutasid Sitsiiliasse ning tulemuseks oli “Rosso” (1985) – ilus ja melanhoolne film itaalia palgamõrvari ekslemisest soome udus.
Kaurismäkid Kaurismäkideks, aga Puustusmaa? “Ma olin Portugalis, sain telefonikõne, et tere, mina olen Andres Puustusmaa Eestist. Mõtlesin alguses, et filmitudeng helistab, aga selgus, et arvatav koolipoiss kutsub mind hoopis Kiievisse filmivõtetele. Läksingi sinna.” Filmil, mille nimi on “Armastuse punane pärl”, Salminen pikalt peatuda ei taha, ütleb vaid, et talle jäi arusaamatuks, kuhu kadus filmi tegemiseks mõeldud raha, sest võtteplatsil vajalikele tarvetele seda küll ei jagunud. “Ma olin tegelikult enne korra n-ö endises idablokis filminud, “Hoia sallist kinni, Tatjana” lõpuepisoodi, aga Tallinn polnud juba siis Kiieviga võrreldav, nüüd siis seda enam.” Pole halba ilma heata – kuigi filmitegemine idanaabrite moodi kippus aeg-ajalt operaatoril mõistust peast võtma, oli see sellegipoolest ilusa sõpruse alguseks. ““Rotilõksu” teen ma ennekõike selle pärast, et sedakorda helistas mulle sõber Andres Puustusmaa Eestist,” naerab Salminen. “Seda filmi oli huvitav teha. Kuna tegemist on tõsielul põhinevate sündmustega, oli mulle operaatorina näiteks huvitav n-ö olnut rekonstrueerida. Sel põhjusel on pildikeel minu tavapärasest dokumentaalsem,” kommenteerib Salminen.
“Rotilõks” on võetud viimastel aastatel jõudsalt levinud digitaalsesse RED-formaati. Kas tulevik ongi uute formaatide päralt? “Ei, ma ei usu, et digitaalsed formaadid võtavad filmi täiesti üle, pigem saab neist lihtsalt üks osa. Arvan, et kino pärusmaaks jääb filmilint ja meelelahutuse osaks saavad digivahendid. Mustvalge film ju jäi, nii nagu mitmed analoogformaadid jne. Praegugi pildistatakse ikka veel filmile.” Küsimuse peale 3D kohta raputab Salminen skeptiliselt pead, öeldes, et tema jaoks on see aktsepteeritav üksnes animatsioonis, muidu aga “pole see loomulik, ei tööta ja ajab lihtsalt südame pahaks”.
On sümptomaatiline, et kirjutades Salmisest, tuleb pidevalt jutuks Aki Kaurismäki – vahel võib päikese kõrval töötamine ka kõrvetada. Kuigi ta tööpuuduse üle kurta ei saa, kipub pall pahatihti ühte väravasse minema. “Mõnikord on see tõesti probleem, sest inimesed mõtlevad, et ma suudan teha ainult sedalaadi filme. Sind tuntakse ju ennekõike sinu visuaalse käekirja järgi,” ütleb operaator ise. Samal ajal on ta ka ise valiv, öeldes, et näiteks Portugalis elades on ta saanud mitmeid tööpakkumisi kohalikelt filmitegijatelt, kuid on need küündimatute stsenaariumide tõttu ära põlanud. Minu küsimusele, milline on küündimatu stsenaarium, saan vastuse “loll stsenaarium”. Ja loll stsenaarium on kas lapsik või üritab imiteerida mingit Hollywoodi jama. Ennekõike peab Salmisele meeldima käsikiri, siis peab ta kohtuma režissööriga, et tolle isiksust kombata, ning kui kaks esimest komponenti klapivad, alles siis on ta valmis rääkima produtsendiga.
Aga siiski, Kaurismäki uus film, tänavu esilinastuv “Le Havre”? Mida sellest oodata? “See on hea film, huvitav põgenikest rääkiv lugu,” on ainus, mida ma teada saan. Mõne hetke pärast ütleb Salminen, et kindlasti aitab filmi päevakajalisusele kaasa Nicolas Sarkozy mustlaste maalt väljasaatmise aktsioon ja lisab veel: “Ma ootan sellest filmist palju, aga südames kardan, et publik on muutunud. Viimane Aki film tuli välja ju juba viis aastat tagasi.”
O: Mait Malmsten, Tõnu Kark, Evelin Pang, Hele Kõre, Natalja Murina-Puustusmaa, Ilja Nartov, Kirill Käro, Indrek Tarand jpt.
“Rotilõks” on psühholoogiline põnevik, mille tegevus toimub tänapäeva Tallinnas. Peategelased on inimesed, kes kohtuvad ühe avaliku elu tegelase korraldatud kummalisel valimiseelsel vastuvõtul. Peo lõppedes avastavad nad, et toimunud on midagi pöörast, mis muudab nii nende kui ka nende lähedaste elu. Kaduma läheb kujuteldamatult suur summa raha. Režissöör Puustusmaa on lubanud, et katarsis vaatajale on samasuguse mõjuga nagu Ameerika põliselanike peyote-tseremoonia – sisemine jälkus on nähtav ainult iseendale. Nelja peategelase elud, mida esmapilgul ei ühenda justkui miski, ristuvad ja välja joonistub moodsa Euroopa inimese koondportree.
 |
