Vene kunstnik ja mäletamine
Viktor Misiano kureeritud vene kunsti näitus
“Mälu tagasitulek”
Kumus, kestab 30. juulini.
Venelaste väitel kuulub nõukogulikkus tänaseni enamiku
venelaste vereringesse. Teisalt näeme Nõukogude teema
jätkumist internatsionaalses esteetikas, mis on kinkinud surematuse vene
konstruktivistidele ja hoiab oma süle avali tänastele suurtele vene
kunstinimedele.
Utoopiaks pööranud,
olematu Nõukogude Liit kuulub endiselt sotsialismi definitsiooni juurde
ja sellel agnostilisel suhtel on Lääne esteetika jaoks otse
erootilist ligitõmbavust.
Moskva erinemine Läänest
on Venemaa vastu tuntava kunstihuvi trampliiniks ja Venemaa hoiab sellest
kinni. Asjade seis peab säilitama teadmatuse, milles Lääs ei
suuda vene kultuuri arengut prognoosida. Praegu kujutab Venemaa oma autentsuse
eest võitlevat kolossi, kes soovib vabaneda postsovetlikust
identiteedikriisist. Kumus saab näha, kuidas Vene kunst oma
suveräänsust otsib.
1990. aastail oli Venemaa
lähtekohaks kommunismi hukk ja vene riigisüsteemi edasikestmise
võimatus, ühiskond elas negatiivse märgi all, mille
rängalt enesekriitilisi sisetundeid vahendas maailmale
“sotsarti” (samuti nõukogude popi ) nime all tuntud
kunstisuund. Nõukogude popi mõiste kasutamine kuulub siiski
huumori rubriiki ja sotsarti kokkulangevusi popkunstiga on üsna piiratud
arvul.
Kui Läänes jääb popi kriitiline
potentsiaal pea olematuks ja see sobib kõige paremini kapitalismiga
alles kokkupuutuvate ühiskondade siseturu tarbimiseks, on sotsart
nõukogude režiimi kriitikale suunatud kontseptualistlik kunst, mis
konverteerib riigi pühad sümbolid ohjeldamatuks satiiriks.
Kui sotsart panustas kriitikasse eesmärgiga venelast kommunismist
võõrandada, paistavad arvukad “mälu
tagasitulekud” silma nõukogulike institutsioonide
“comebacki” ideoloogiaga.
Esimeste pääsukestena
startisid 2005/2006 unustusest nõukogudeaegsed kultuuritooted.
Vene meedias on nõukogude estraad, kirjandus ja kinokunst absoluutsed
tegijad ja täielikud turuliidrid. Nõukogude kultuurisaavutused on
üle võetud puhtalt silmarõõmuks ja ilma igasuguse
eesmärgita kritiseerida.
Kui toimunule mingi hinnang anda,
saame väita, et 1980/90 käibinud kained ajaloolised ja
poliitilised kirjeldused on välja vahetanud melanhoolia ja kaotusvalu
motiiviga mänglev nostalgia.
Kumus moodustavad
Vene kunstimaailma suhteliselt nimekad esindajad ja mõned vene
nüüdiskunsti meganimed midagi ekspertidest siseringi taolist, kes
sõeluvad välja nõukogude ajast rääkimiseks sobivat
uut keelt.
Kuraator Viktor Misiano koos oma kunstniketalliga
tegutseb maailma tähelepaneliku pilgu all, nõukogudeteemalised
näitused on kuum kaup Euroopa näitusepindadel, mistõttu
mitmeid vene kunstnikke oli pea võimatu Tallinna saada ja nende teoste
vabanemise järele tuli kannatlikult oodata.
Misiano kui
intellektuaali nõukogude retseptsioon on poliitiliselt korrektne,
orienteeritud Läände ja skandaalsetele mälestustele tema
projektis kohta pole.
Me ei leia Kumus vene rahvuslaste ja
militaarringkondade nostalgiat Nõukogude sõjalise kangelaslikkuse
järele. Näitusel pole ruumi samuti rahvuslikele erimeelsustele, ent
eks nõukogude identiteet esindaski oma kodanike poliitilist
ühtekuuluvust, jättes ametlikult oma kodanikke etniliselt, vere, maa
või sünnikoha kaudu märgistamata.
Kuid ka
nõukogude poliitilisest mudelist, mis rajaneb,
nagu muuseas igasugune poliitika, ürgselt vitaalsele
konfliktiseisundile, jagades inimkonna kaheks vaenulikuks pooleks,
näitusel ei lähtuta.
Praegune mäletamistarvidus
erineb Venemaal sotsarti tavadest ja põrmustamise asemel suunab vaatajat
ühise ja ühendava otsingule.
Mäluteemade
õnnestumisele aitab venelastel kaasa nende maa mineviku ammendamatus ja
mäletajate valduses on terve nõukogude kultuuritööstuse
kujul sisuliselt lõpmatu hulk lugusid ja jutustamisviise. Muuseas ei
mängi mäletajad sugugi ühte väravasse, mis juhtub sageli
meie mäletajate-meenutajatega.
Nõukogude riiki ei
meenutata Kumus kaugeltki igavalt. Mäletajatest moodustub pigem
mitmehäälne kõnekoor, kes rõõmsakstegevalt
vassib ajaloo kallal ja saab tuge oma 15 aasta jooksul allasurutud libidoossest
energiast.
Nõukogude ajast rääkiv
kunstnik (neid on igast vanusekategooriast) ei kirjelda tegelikkust
(sest seda polegi võimalik mingiks keeleks sümboliseerida), vaid
lähtub oma kujutlusvõimest.
Kunstnike kujundid on
näitusel otsekui lumi, mis valel aastaajal maha sajab, s.t suure ja
meeldesööbiva potentsiaaliga.
Freudil on allasurutud
mälu seotud traumade ja perekonnaga ning suubub eneseteadvust vapustanud
konfliktide kirjelduseks. Vene kunstnikud pürgivad Freudi asotsiaalsust
ületama, hoides samas sidet tema õpetusega.
Tulemuseks
on kitsukese nõukogude kultuuri ruumi avardamine. Mäletatavasti
maadles hiigelriigi kultuur kõikvõimalike keeldudega. Nende
keeldude ületamine on üksnes müüt, mida kultuuritegelikkus
sugugi alati ei toeta. Rekonstrueerimaks mälestusi sellest ajast,
pöördub tänapäeva vene kunstnik müütide,
klišeede, spekulatsioonide ja fetišite poole. Pole siis ime, et
vaataja satub Kumus keset võitlust alateadvuse türannia vastu.
Mälu on teatavasti paigaks, kus sotsiaalne ja psühholoogiline
omavahel ristuvad. Sotsialismi kriis ja häving annavad 15 aastat
pärast hukku uut hingamist leinamise problemaatikale.
Intiimseid mäletamisviise, mis hargnevad mööda autobiograafia
ja leina teemasid, näeb Kumus õige rohkesti. Jelena ja Viktor
Vorobjov räägivad nõukogude aja kokkukukkumisest kui
katastroofist, installeerides põrandale kolmandiku maakerast 90ndatel
oma võimusesse haaranud täikade institutsiooni. Vanakraamiturgu
demonstreeritakse kui hiiglaslikku natüürmorti letile laotud
kaupadest, mis kisendavad oma armetuses kaotatud kindlustunde järele.
Kerim Regimovi mahukas maalisari Leningradi metroojaamade teemal
käsitleb arhitektuuri ja trauma kõikvõimalikke seoseid.
Leonid Tiškov vaatab minevikku kohtumise kaudu oma surnud ema
rõivastega. Eks enamik inimesi ole kogenud, kui raske on avada lahkunud
inimese riidekappi.
Kuraatori osaval juhtimisel
ehitub nõukogude aeg ja selle mäletamine üles vastuolulistest
tunnetest ja mälupiltidest koosneva mosaiigina. Venemaal pole veel
löönud nõukogude võimu kanoniseeritud mäletamise
kurjakuulutav tund ja ehk ta jääbki tulemata. Praegu ei näi
küll keegi igatsevat ühtseks paketiks vormitud kollektiivse
alateadvuse mudeli sanktsioneerimist, kuid tulevik on üsna tume.
Mõne kunstniku mälestustes on Nõukogude aeg
naermaajavalt naljakas. Dmitri Prigov, kellel ammugi elukohaks saanud
London, õpetab kodukassi ütlema “Rossia”. Kass, sunnik,
ei õpi rääkima, aga jääb meelde tänu Prigovi
soovile parandada Venemaa imagoloogilist pilti ja
nürimeelne karu välja vahetada salapärase, ettenägematu
käitumisega tuntuks saanud kassi vastu.
Dmitri Gutovi, selle
hooaja vaieldamatult nimekaima vene kunstniku, keda eksponeerib Veneetsia
biennaali kuraator ja “Documenta” Kasselis (Venemaa venelased
leiavad seal üldse esimest korda kajastamist), mitmekülgne projekt
toetub faktile, et vene kultuur pole põhiolemuselt nõukogude
ajast saadik muutunud. Ka Gutov lähtub alateadvuse türanniast, kui
laseb oma nõukogude mälestustel kujundada midagi dialektilise
ühtsuse laadset. Gutov on Kumus kord depressiivne ja siis eufooriline, mis
passivat kokku igihalja sotsiaalselt mõtleva kunstniku kuvandiga.
Kõige originaalsemat ja enamikku eestlasi rahuldavat lahendust,
mis seob mälu poliitilise vastutuse teemaga, näitab New Yorgi asukaks
hakanud Jevgeni Fiks. Fiksi vaated ajaloole on häbematud ja
seetõttu rutiinivabad, nimelt võtab ta üles süü
teema, konkreetselt USA osaluse stalinismi mahitamisel 1944.
Süüdistus võtab suurejoonelise spektaakli kuju, kuhu
kaasatakse Hollywoodi 1944 tehtud seepi nõukogude elu teemadel ja maale.
Maalid muuseas tõstatavad palju tänapäevasema probleemistiku,
nimelt nüüdismaali sõltuvuse filmilikust narratsioonist ja
maalikunsti eluspüsimise filmi kaitsva tiiva all.
Nõukogude identiteedi jälgede tagaajamine toimub tõesti
väga laial rindel. Peab appi võtma trash-kultuuri mõiste, et
illustreerida seda põnevat tehnoloogiat, millega ajalugu koheldakse.
Näitus on sisuliselt tühjendatud
ajaloost, sest nõukogude aega ja selle kaotsiminekut esitatakse
viisil, kus ajalooline aeg ja jutustaja aeg on üksteisest
võõrandatud.
Need vene kunstnikud, kes Tallinna
toodud, käituvad kui nõukogude süsteemist vabastatud
indiviidid, kes tegutsevad nõukogude aegruumis puhtalt oma
äranägemise järgi.
Kunstnike mälestusi
võiksid iseloomustada sellised sõnad nagu ebareaalsus,
lõputus, lähedus, korduvus, loomulikkus, ükskõiksus,
suhtelisus. Ühtlasi leiab sealt kinniskujutelmi, iseendasse sulgunud
ajakäsitlusi, null-enesehinnangut, suurushullustusti ja muid hulle asju,
millega ajalood inimesi teatavasti kimbutavad.
Ikkagi, miks ollakse
nii altid mälumängudele?
Meil on täielik õigus
kahelda kunstnike mälupiltide usaldusväärsuses. Mälu asemel
kirjeldatakse, eriti siis, kui tegemist on mingi ajajärgu meenutustega,
oma praegust elu mälu kildude vahel.
See nõukogude
arheoloogiasse suubuv näitus on ajaloolisest ainestikust hoolimata reipalt
nüüdisaegne. Ühe monoliitse mälu asemel on meie
käsutuses kirev loetelu mäletamise kõikvõimalikest
tehnoloogiatest: mälupalavik, kirjeldused mälu kaotamisest,
mahasalgamine, mahasalatu taastulek jne.
Kui anda näitusele
hinnang, jääksin selle juurde, et kohtumine mineviku viirastusega oli
lõõgastav ja nõukogude kultuuritraditsioonid ei
jõllitanud vaatajat surnud seaduse pilguga.