Vene luule geenius
Kuivõrd sel kenal raamatul on pühendunud epitaafi ehk "tanatopoeetiline" maik man nii sisus kui kujunduses, tikub iseenesest pähe parafraas Gustav Suitsu "Hauakirjast": Jossif on kord ta nimeks vanemailt hääs lootuses pandud, / Brodski liignime saand kaasa ta teisena neilt. / Pöörete eel venemaalike heidik ju aeti eksiili / tõstnud ent sääl hüva nõu kõrgele üllate seas.
Tõepoolest, vanemate hea lootus 1940. aastal läks luhta: noorest Leningradi boheemlasest sai, vastuoksa, nõukogude süsteemi parasiit – tööpõlgur, pornograaf ja Lääne ees lömitaja. Moest läinud ilus poisslapse nimi ei päästnud teda kui juudast kohtu alla andmisest (1964) ega sundasumisest Arhangelski oblastis, pärast aga NSVList välja küüditamisest (1972). Brežnevile saadetud kirjas tõotab solvatud kirjanik paroodiliselt, kuid siiski pettunult: Kallis Leonid Iljitš. Keel on palju vanem ja paratamatum asi kui riik. Mina kuulun vene keelele. Mis puutub patriotismi, siis minu arvates ei ole kirjaniku patriotismi mõõduks poodiumilt antud truudusevanded, vaid see, kuidas ta kirjutab selle rahva keeles, kelle keskel elab. Kui ma kaotan oma nõukogude kodakondsuse, ei lakka ma olemast vene luuletaja. Ma usun, et tulen tagasi. Luuletajad tulevad alati tagasi, kas isiklikult või paberil.
Siiski veel parema autasu sai elukutselt luuletaja 1987. aastal, kui ta pärjati Nobeli preemiaga – Bunini, Pasternaki, Šolohhovi ja Solženitsõni järel. Tema toetajaiks on olnud Anna Ahmatova, Wystan Auden ja Czes?aw Milosz, töiseks tuttavaks ka Ivar Ivask. Juba läänestunud Brodsky on hiljem öelnud: Ma kirjutan vene keeles, mulle meeldib see keel... Ja ma esindan enam-vähem iseennast. Mis Venemaal praegu sünnib, see jätab mind isiklikult külmaks. Võib-olla on selline seisukoht egotsentriline.... Siis kui Thomas Mann saabus Saksamaalt Californiasse, küsiti temalt, kuidas on lood saksa kirjandusega. Mann vastas: "Saksa kirjandus on seal, kus mina olen." See kõlab veidi suureliselt, aga kui üks sakslane võib sellist ütlemist endale lubada, siis võin mina ka.
Brodskyt ei ole eesti keeles just üleliia palju võtta: 1991. a Loomingu Raamatukogu esseevihik Täiel määral mitte keegi, Avatud Eesti Raamatu sarjas 1996. a ilmunud toekam esseekogu Koguja rõõm Mihhail Lotmani järelsõnaga ja mõned värsitõlked Ott Arderilt Loomingus 1999/3. Mõjutanud on ta ka Johnny B. Isotamme laagriluulet. (Kusjuures Brodsky ise on raamatukogu andmeil tõlkinud eesti luulest Venda Sõelsepa ja Olivia Saare lastevärsse, aga ka Jaan Krossi "Pessenka o martsipane" multifilmile Mardileib.) Seda on tüüpiliselt vähe, kuid nüüd saab vähemalt tema kohta midagi süvenevat juurde lugeda (käsitlusi on avaldanud ka Hellar Grabbi, Hannes Varblane, Toomas Raudam, Veiko Märka jmt) ning seda mehelt, kes lävis kuulsa poeediga juba varakult. Raamatu eriliseks lisaväärtuseks on valitud filosoofilised värsid koos kongeniaalsete reaaluste tõlgetega. Vene ja maailma kirjanduse huvilistele, eriti metafüüsilise luule sõpradele täiesti möödapääsmatu lektüür.
Miša Lotmani raamatu esimese osa moodustavad kümme aastat tagasi Vaba Euroopa raadios peetud kaheksa vestlust, mis tõukunud nii Brodsky (1996) kui ka autori isa surma vapustusest. Kindlasti oli neile käsitlustele sisukas viidata ka USA Fulbrighti stipendiumi aruandes. Kogumiku teine pool "Kiri ja surm" koosneb kolmest akadeemilisest esseest, mis avavad mitmeid esimese osa väiteid põjalikumas korduses. Kusjuures kandvaim peatükk "Asja ja tühjuse vahel" Urania kogumiku kontseptsioonist on kirjutatud kahasse Juri Lotmaniga – võimas parasemiootika.
Teos on täis virgutavaid väiteid, mis on maiuspalaks poolt ja vastu juurdlevale või tundlevale lugejale. Näiteks: Brodsky on aga arvatavasti meie ajastu kõige filosoofilisem poeet (lk 53); erinevalt Heideggerist pole eksistents Brodsky jaoks üldsegi seotud mateeriaga - - - tõeline eksistents on platonlik idee (lk 40); tuleb vägisi meelde Artur Alliksaar, keda ma pean sama mõõtu luuletajaks kui Apollinaire’i või Hlebnikovi, kuid kes erinevalt neist pole leidnud veel rahvusvahelist tunnustust (lk 41); Brodsky on ateistliku, judaistliku ja katoliikliku taustaga eksistentsialistlik kalvinist (lk 52jj), kuid see juudi päritoluga vene kalvinistist USA kodanik oli hingelt hoopis itaallane, ning ta maetaksegi Veneetsiasse (lk 59–60) – kuigi mitte päris kadunukese omal soovil; Kui suri Brodsky, siis kõige levinum ütlus oli: see on sajandi lõpp. Naljakas? Või kurb? - - - Kui jälgisin kõiki neid askeldusi, mis olid seotud Brodsky matustega, kujutasin endale hästi ette tema iroonilist muiet (lk 64). Eks ole ahvatlev!?
Teeneka kirjandusteadlase eestikeelne debüütraamat on õhuke, aga seda kallim, kuna sisendab lootust, et erudeeritud intellektuaal ei kavatse veel lootusetult poliitikakoridoridesse haihtuda. Kahtlemata on seegi üks paguluse vorme, kuid tõlgendaja ei pea ju kõike omal nahal järele proovima, aitab fantaasiast.
Mihhail Lotman
"Pistriku talvekarje.
Esseid Joseph Brodsky poeetikast ja surmast"
Varrak, 2005. 156 lk.
