Vene popimasin annab kurbliku vilet – show läheb muidugi edasi
On kummaline, et isegi kui vägisi üritad Vene popist kirjutades vältida hämaraid, kriminaalseid või kurbi teemasid, mis iseenesest oleks ju mis tahes nn vene loo kohustuslikuks (ja seetõttu kulunud) koostisosaks, see päriselt ei õnnestu.
Nimelt, selle loo kirjutamise ajal oli Vene popitööstuses kaks tähelepanuväärselt traagilist sündmust. Möödunud esmaspäeval lasti oma kodumaja ees maha Venemaa plaadituru oluline mogul, muuhulgas maailma kuulsate muusikakompaniide Universal ja BMG toodete riiki vahendamisega tegelenud firma Misterija Zvuka pealik Airat Šapirov.
Veel pole teada, mis asjaoludel mees mõrvati, ent, võta või jäta, selle uudise taustal tundub Vene musabisnises olevat ikkagi võrdlemisi hämar.
Aga 20. septembril suri ootamatult infarkti tagajärjel Juri Aizenšpis, üks viiest produtsent-vaalast, kellel õlul suuresti seisabki Vene popi nimeline maailm.
Suuresti tänu Aizanšpisile sai näiteks Venemaal (ja veidi ka Eestis) megatäheks ansambel Kino.
Varem oli Kino ikkagi pigem Peterburi korterikontsertide publiku lemmik ning esimesed akordid selgeks saanud hoovibändide repertuaari esimene valik. Aizenšpisi ajal anti välja bändi plaat, mida teadsid kõik.
Vanglakogemusega produtsent
Nõuka ajal pikki aastaid valuutaga spekuleerimise eest kinni istunud Aizenšpis oli aastaid Vene šõubisnise nägu. Seda eriti 90ndate alguses, mil popilava kulisside vahel oli elu iseäranis hämar.
No näiteks, kui meenutada kurikuulsat juhtumit 91. aastast, mil tüli galakontserdi esinemisjärjekorra üle viis ühe tolle aja tuntuima lavatähe Igor Talkovi tapmiseni. Mõrv toimus kontserdi ajal artisti grimmitoas vahetult enne seda, kui ta lavale pidi astuma.
Aeg justkui nõudis vanglakogemusega Aizenšpisi suguseid, kes pättidega sama keelt oskasid rääkida.
Oli kunagi superprodutsendi käe all bänd nimega Tehnologia. Selline vaese mehe Depeche Mode, mis Venemaal oli populaarsemgi kui nende suur eeskuju.
Ja siis tulid Tehonologia kutte kiusama mingid bandiidid. Aizenšpisil ei jäänud muud üle kui probleem kuidagi lahendada. Ta läks asja klaarima bandiitide peamehega. Selleks osutus tüüp, kellega produtsent oli omal ajal vangilaagris koos kinni istunud. Loomulikult probleeme enam polnud.
Ja samas, kui mõni aeg hiljem otsustasid Tehnologia kutid, et nad enam oma senise produtsendiga koostööd teha ei taha, oli ka nende karjääril kriips peal. Mõjuka ässa abita nad lihtsalt ei pääsenud eetrisse. Neid bände, keda Aizenšpis upitas või kustutas, on olnud palju.
Kuldne ja mõttetu koorekiht
Vene popimaailm on kui sibul – peal on õhuke kullakarva, ent petlik koor, koore all on aga siiruviiruline sisu.
Aastaid tagasi Moskvas raadiojuhina töötanud ja sealse show-bisnise allhoovusi tundev Sergei Šustrov ütleb, et kõige suuremateks tähtedeks on solistid või ansamblid, kes annavad kuu jooksul suurtel ja prestiižikatel lavadel palju kontserte ning küsivad kontserdi pealt honorari mitte vähem kui 20 000 eurot (312 000 krooni).
Ja ehkki Vene popilaval on artiste sama palju kui kirjusid koeri Moskvas, on sellele kriteeriumile vastavaid tähti napilt ühe käe sõrmede jagu. Need on ikka needsamad vanad head estraadisaurused – Alla Pugatšova ja tema puudellik abikaasa Filipp Kirkorov, Valeri Leontjev ja … mõned aastatega muutuvad suurused.
Me oleme kuulnud, et Vene popitäht sõidab kuuemeetrise mersu limusiiniga, tal on kotedž Moskva äärelinnas ja villa Prantsusmaa lasuurrannikul või Floridas. Aga kui palju ta teenib?
Ajakirja Forbes Vene väljaanne reastas hiljuti Vene show-bisnise supertähed ning luges kokku nende eeldatava aastasissetuleku.
Selgus, et juba 30 aastat Vene estraadilaval valitsev emand Pugatšova ei teeninud küll nii palju kui Madonna (Forbesi andmeil oli Madonna sissetulek umbes 50 miljonit dollarit), aga 3,1 miljoni dollari (40 miljoni krooni) võrra rikkamaks sai ta siiski. Mees Filipp, kes kogus Venemaal kuulsust pigem sellega, et sõimas ühel kontserdieelsel pressikal ropult naisajakirjanikku, täitis perekassat 2,2 miljonit dollariga.
Aga samas, olgem ausad, Pugatšova ja Kirkorov ongi see kuldne ja samas mõttetu koorekiht, kelle järgi antakse sageli hinnang kogu Vene popile.
Tõusjad ja langejad
Forbesi edetabel ütleb, et mullu oli Venemaa popi kõige edukam projekt ansambel Zveri.
Lõtva poprokki viljelev Roma Zver & Co, kellest varem vähesed midagi teadsid, võitis mullu mitmeid muusikakanalite auhindu ning teenis 2,5 miljonit dollarit.
Filminäitlejaga sarnase nimega grupp Umaturman poleks vahest nii kuulus kui praegu, kui nende muusika polnuks Venemaal laineid löönud filmis “Õine patrull”.
Meilgi hästi teada rokipreili Zemfira teenistus oli mullu 1,3 miljonit.
Mumiytroll, kes andis kevadel välja oodatud, ent lahjaks osutunud plaadi, teenis ometi tervelt kolm miljonit dollarit. Näib, et seda bändi armastakse jätkuvalt 90ndate lõpul välja antud tõeliselt heade plaatide eest.
Aasta-paar tagasi Venemaa turul superstaari seisusse tõusnud tüdrukuteduo Tatu, kes on muidugi tähelepanuväärne kui ainus lääneraja taga tõsiselt laineid löönud Vene popansambel, on tänaseks positsioonid käest andud.
Tuleb muidugi nentida, et Tatu menu taga oli pigem bändi produtsendi Ivan Šapovalovi geenius, mitte niivõrd plikade enda talent. Nüüd on Tatu ja Šapovalovi teed läinud lahku.
Vahepeal, kui venelaste meeli köitsid latiinorütmid, oli suur täht Leonid Agutin, aga ka tema on taandunud. Kuuldavasti on tal väga tõsised probleemid tervisega.
Vene märk – erakontserdid
Kui mujal maailmas teenivad popartistid suure osa oma sissetulekust helikandjate müügi pealt, siis Vene popartisti papp tuleb suuremas osas kontserttegevusest.
Ja kuum tegija annab kontserte metsikult. Näiteks, kui vaadata viimasel ajal tõsiselt üles krutitud Vendasid Grimme (Bratja Grimm), siis annavad nad oktoobris Venemaa Euroopa-osas ja Baltikumis (sh ka Tallinnas) kokku kümme kontserti. Novembris tuleb neliteist kontserti Uuralites ja Siberis. Ja siis naasevad vennakesed taas Moskva lavadele jne.
Pulli olukorda jäid aga näiteks bändi Glükoza loojad. Nende hitid, mida nii telekanalites kui raadios palju mängiti, olid hiiglama popid, aga kontsertidel suurt raha Glükoza ei saanud. Nimelt on tegemist virtuaalse ansambliga. Tegelased olid olemas vaid animeeritud kujul. Midagi niisugust nagu kogu maailmas tuntud Gorillaz.
Et siiski piruka jagamisest osa saada, palgati kontsertideks bändi kehaks reaalne tütarlaps.
Omaette tuluallikas, sageli põhiline, on erakontsertide andmine. S.t esinemine näiteks mõne naftafirma peol, miljonäri sünnipäeval või rahatuusa pulmas. Sageli on sääraste privaatkontsertide honorarid tavaesinemistel makstavaga võrreldes oma kaks kuni neli korda kõrgemad.
Meenub kuuldus, et meilgi hästi teada Zemfira uue plaadi esitlus toimus miljardär Roman Abramovitši Moskva kontoris. Ning Mumyitroll annab sageli kontserte alumiiniumikunni Oleg Deripaska firmade töötajatele.
Umaturman annab tavakontserte üldiselt vähe, seevastu erapidudel on ta nõutud esineja.
Kummaline tegija Vene muusikaturul on Oleg Gazmanov. Kõigi popireeglite kohaselt peaks see artist olema ammu maha kantud või vähemasti provintsilavadele unustatud. 80ndate lõppu ja 90ndate aastate algusse kuuluvat naiivset popsaad ei peaks isegi Venemaal enam keegi kuulama. Aga Gazmanov meeldib valitsusele ja jõustruktuuridele. Ta esineb järjekindlalt näiteks riiklikel pidupäevaüritustel, armeeaastapäeva kontserdil või miilitsapäeva peol. Kas mängib tema menus rolli sõjaväelase taust või deržaava vaimus laulusõnad – kes teab. Aga kui uskuda Forbesi, teenis mees mullu 1,6 miljonit dollarit.
Sama jutt kehtib tegelikult ka ansambel Ljube kohta. Ka neid armastab võimueliit. Hiljuti, kui poliitkloun Vladimir Žirinovski Iraagis USA riigisekretäri Condoleezza Rice’i võttis sõimata, ümises ta sõnavõtu lõpuks üht Ljube pala.
Plaatide pealt Vene artist varandust ei teeni. Põhjus – piraatlus. Kevadel ütles Mumiytrolli solist Ilja Lagutenko Ekspressile, et iga müüdud legaalse plaadi kohta müüakse Venemaal umbes viis piraatplaati. Kui Tatu andis välja oma läbilöögihiti “Ja sošla s uma” singli, müüdi seda 50 000 ametlikku CDd ning hinnanguliselt umbes 500 000 piraatplaati.
Vene meedia on rääkinud küll, et üks või teine staar on sõlminud mõne plaadifirmaga kontrahti kolme miljoni krooni peale. Aga kas see inf tegelikkusele vastab, on küsitav.
Plaat on Venemaal ikkagi justkui reklaammaterjal kontserdile, mitte vastupidi. Plaadi tiraaž pole Venemaal see näitaja, mille järgi võiks otsustada, kes on popitaevas täht ja kes mitte.
Turgu kontrollivad viis produtsenti
Kui küsida, kes võiks Venemaal popiks saada, siis levinud nalja kohaselt saavad selleks kõik, kel on välja käia miljon dollarit. Pruugib vaid lülitada sisse mõni Vene muusikakanal ja te näete seal ridamisi artiste, tavaliselt noori näitsikuid, kelle taga lehvivad mõne jõukuri kõrvad.
Raha on tähtis, aga peale selle, kui nüüd tõsisemalt rääkida, on vaja pääseda mõne mõjuka produtsendi jutule.
Vene popis on neli väga mõjukat produtsenti – Iossif Prigožin, Maksim Fadejev, Igor Matvienko ja Igor Krutoi. Kuni hiljutise ajani kuulus sellesse seltskonda ka eespool mainitud Aizenšpis. Need mehed kontrollivad hinnanguliselt 70 protsenti Vene popiturust.
Nende produtsentide heaks töötavad keskused, kus on lugudekirjutajad ja sõnade autorid. Seal töötatakse välja artisti imago ning korraldatakse tema PR-kampaania.
Võtame või näiteks Krutoi – ta on kunagine provintsist Moskvasse tulnud helilooja ja pianist. Andis Richard Claydermani stiilis klaverikontserte ning kirjutas romantilisi “suuri” lugusid daamidele, kel aastaid üle 30. Kirjutab praegugi ja on tähelepanuväärselt menukas. Aga rohkem on ta nüüd loendamatute artistide produtsent.
Lisaks toodab Krutoi firma kesktelekanalitele vaadatavaid muusika-show’sid – näiteks Pesnja Goda – või korraldab konkursse – näiteks Jurmalas.
Talle kuulub raadiokanal ning hiljuti omandas ta 25 miljoni dollari (325 miljoni krooni) eest Muz-TV, ühe kahest ülevenemaalisest muusikakanalist.
Muidugi, kui pole plaanis kohe Venemaad vallutama hakata ning kui on talenti ja energiat, võib proovida ka väiksema raha ja tagasihoidlikumate produtsentidega, aga siis on tähtede hulka tõusmine märksa keerulisem.
Teisalt, Venemaa on suur riik, kuulajaid jagub kõigile. Päris hästi võib teenida ka esialgu suurde mängu sekkumata.
Näiteks Ukrainast Moskvasse õnne proovima tulnud kutid ansamblist 5nizza (hääldatakse pjatnitsa). Kutid kõrvetasid oma lood CD-toorikule ning levitasid neid plaate turgudel või jagasid fännid nende lugusid niisama käest kätte. Varsti avastasid 5nizza ka klubid, mida Moskvas on teadupoolest lugematu hulk. Üsna ruttu olid poisid popimad kui mõnigi nn ametlik punt.
Eestlasi pole
Võiks arvata, et nii nagu Eesti artistide unelm on pääseda Lääne popmuusika lavadele, sihivad siinsed venekeelsed tegijad suurt ja rikast idaturgu.
No kui mitte arvestada nõukaaega ning Georg Otsa, Jaak Joala supermenu, kui mitte lugeda staariks Anne Veskit, kel Venemaal on üha oma kindel ja truu publik, siis ega neid, kes seal tõsiselt läbi oleks löönud, pole.
Narva bänd AveNue on Vene rokiringkonnas tuttav nimi, aga mitte rohkem. Tallinna kutt Andrei Hartšenko on superprodutsent Fadejevi artistide taustajõud.
Andrei Pukutnõi ja Vladimir Adaritšev töötasid mõnda aega Tatu taustal. Nad proovisid Tatu kiiluvees Venemaa turule viia ka Eestist pärit noort tüdrukut Katja Netšajevat. Katja laulis sisse küll Tatu eurohiti “Ne ver, ne boisja” taustavokaali, kuid tema oma sooloplaadist pole midagi kuulda olnud.
Tantsumuusika austajate hulgas teatakse siitkandist pärit Radiotrance’i. Ilmselt teavad Vene punkarid Psühhoterrorit, kes Moskvas ja Piiteris kontserte on andud, jne. Aga, jah, päris supertähte pole.
Šustrov ütleb, et on kaks võimalust Venemaal läbilöömiseks. Esiteks – sa oled väga andekas, lähed Moskvasse elama, osaled protsessis, käid kontorist kontorisse ja tutvustad oma loomingut, kuni keegi sind siis lõpuks üles korjab. Või, teiseks – sa saad tuntud tegijaks Lääne-Euroopas ja siis sealtkaudu sisened Vene turule.
Eeldus on, et see, mida sa teed, peab sobima Vene maitsele. Vanilla Ninja, mis justkui on Euroopas tuntud tegija, on Venemaal suhteliselt väheütlev nimi. Kui ninjadest Venemaal üldse midagi räägiti, siis vaid Eurovisiooni lauluvõistluse kontekstis. Hiljem nad unustati.
*
Niisiis, kui lõpetuseks kasutada veel Vene popi ja sibula võrdlust, siis õige oleks koorekiht, see kuldne ja sillerdav, eemaldada ning vaadata, mis on selle all. On maitsekat poppi ja head rokki. Kas see meeldib või mitte, on maitseasi. Sibulgi ei meeldi kõigile.
