Vene Teater kriisis
Läinud kolmapäeval oli Vene Teatri kaunis
ülevõõbatud kaminasaalis pressikonverents, kus teatri juhid
olid kõige selle ilu keskel sunnitud nukralt tunnistama, et ollakse
tõsises finantskriisis. Seda ennekõike “tänu”
remondi venimisele. Sest kui teater on remondis, siis ei saa mängida, ja
kui ei saa mängida, siis ei tule ka piletitulu. Aga palka tuleb ikkagi
maksta, selgitas teatri kunstiline juht Mihhail Tšumatšenko.
Värskelt valitud direktor Irina Osinovskaja istus ajakirjanike ees
murest murtud näoga ja teatas, et otsib meeleheitlikult sponsoreid,
vahetab kirju kultuuriministriga ja peab erakorralisi
koosolekuid, leidmaks lahendust, et teater kriisist välja tuua.
Metseenlust võiksid kohalikud naftamagnaadid rohkem harrastada
küll, ja vastutasuks saaksid nad näiteks omanimelise looži,
võib-olla lausa omanimelise Vene Teatri? Sest nagu nentis
Tšumatšenko – 30 protsenti Eesti elanikkonnast ei saa
ju jääda ilma oma teatrita.
Uue hooaja
esietenduste nimekiri on pikk, seda enam, et teater sammub vastu oma 60 aasta
juubelihooajale. Enne veel aga täitub 40 aastat lavakarjääri
legendaarsel Herardo Kontrerasel ja sama palju ka Tamara Solodnikoval –
spetsiaalsed esietendused on ka nende juubelite tähistamiseks. Lavale
tuuakse Dovlatovi loomingut, Võssotski muusikaline komöödia
“Puhkus Viinis”, Carrolli “Alice imedemaal” jpm.
Kõige selle üle ja ümber aga hõljub oht, et
näitlejatest, noortest eriti, jääb puudu. (Vene Teater
vananeb sama kiiresti kui Eesti elanikkond, praegu on seal 17 üle
45aastast näitlejannat, kellel Tšumatšenko sõnul
tuleb lasta väärikalt vananeda – andes neile
ka piisavalt rolle.) Valju meediakära saatel Moskvasse
õppima saadetud kaheteistkümnest noorest on teatritrupis alles
vaid kuus. Eri põhjustel on pooled neist läinud parematele
jahimaadele õnne otsima.
“Eesti teatril on lihtne
– kui näiteks Draamateatril on puudus käes, siis ta kutsub
näitleja Linnateatrist, või Ugalast, või Rakverest. Eesti
näitlejad paraku vene keeles mängida ei suuda... Aga koolitada noori
Moskvas, see oli ausalt öeldes debiilne idee. Järgmised kursused
tuleb korraldada Tallinnas,” on Tšumatšenko kindel. Kes ja
kuidas, see tuleb alles välja mõelda. Lavastajal on õigus
– kedagi ei saa vägisi kaheks aastaks teatrisse sulgeda, mis sest,
et neil see kohustus ju oli. Vägisi ja vastu tahtmist pidi käima
armees, meenutab Tšumatšenko.