Rein Raud ja Peeter Sauter on klassivennad ja eesti kirjanikud. Läinud aasta lõpul panid nad mõlemad õhukese, aga kaaluka (või vähemasti kaalukuse pretensiooniga) proosaraamatu meie lugemislauale. Olukorras, kus tüsedaid romaane enam peaaegu ei ilmu, võib neid mõlemaid romaanideks kutsuda. Need ongi kiire moodsa ajastu romaanid.

Esimesel pilgul võib öelda, et mõlemad esinevad tuntud headuses. Rein Raud, kultuurist läbi imbunud õpetlane ja - vähemasti selle raamatu tõendusel - ka vormivirtuoos, esineb stilisatsiooniga, milliseid ("Pisiasjad, mis omavad tähtsust" ja "Hector ja Bernhard") on ka enne avaldanud. Peeter Sauter näib kaevavat "elu sügavuses", ahastuse ja alkoholismi piirimail, kust kostab vaid hulgumist ja hammaste kiristamist. Raud on läbinisti kultuurne, Sauter teeb näo, et on läbinisti eluline. Ka tema teos on eelmiste jätk, debüütraamatu "Indigo" (1990) omamoodi remake. Tegelasteks on ikka kirjaniku alter ego, õrnasüdameline joodik, kes tahab mõista olemise põhja, tema vaegkuuljast naine ja isale nii armas tütar.
Rämedusele vaatamata on Sauter filosoofiline kirjanik, kes on oma selle romaani täis pikkinud ontoloogilisi ja epistemoloogilisi küsimusi. Sauteri loomingu alustala on klassikalise tunnetusteooria umbusaldamine. Ta aktsepteerib meelelist kaemust, keha elamusi, aga peab nende mõistuslikku kontrolli valelikuks. "Maailm on juhuslik. Mõtlemine on seosepõhine. Mõtlemine on teistsuguse konstruktsiooniga kui maailm. [-] Mõtlemist ja maailma on raske vastavusse viia. Raske on olla ajus adekvaatne," avab Sauter siin oma loomingu mootori avameelsemalt kui kuskil varem (lk 16).
Sauteri järgi ei saa maailma mõistusega haarata. Ja et mõtlemine põhineb keelel, ei saa keel ka tegelikkuse kirjeldamisega hakkama. "Mõtlemiseks on vaja seoseid. Sõnad sünnivad seostest. Aga maailmal ei ole toimimiseks vaja mingeid seoseid" (sealsamas). Et ümbritsevaga sidet hoida ja sealt pidet leida, katsub Sauter võimalikult täpselt kirjeldada keha toimimist, uskudes füsioloogia ehedusse. Sitt, tatt, kõrvavaik, veri ja sperma on objektiivsed tõendid olemas olemisest. Sitt on Sauteri Dasein. Kirjanik, kelle "roppust" vanemad kolleegid vanasti imestasid, tunneb vaistlikult, et sõna "nikkumine" kirjeldab tegelikkust siiski vahetumalt kui näiteks "seksuaalvahekorra praktiseerimine". Ta otsib kõige ehedamat sõna, kuigi teab sõna ja mõtte traagilist suutmatust tegelikkust tabada. "Ainult tajuda ümbritsevaid asju ja mitte neile mõelda," postuleerib raamatu minategelane. Paraku on jumalgi vist mõte ja mitte asi.
Niisiis on Sauteri protagonist absurdiinimene, kes kannatab argielu mõttetuse ja traagilise tegelikkusest eraldatuse all, aga kogeb Sisyphosena - siis kui kivi on just mäetipule jõudmas - ometi ka helgemaid hetki. Selline saabub raamatu viimasel leheküljel: "Kõik päevad on ühesugused. Rutiin. Pikk magamine. Siis ei kisu eriti nikkuma. Pensionärielu. Aga hea oli teinekord voodis vaikselt miilustada ja muidu ka vaikselt elada ja teineteise vastu hea olla. Küll see läheb ükskord mööda."

Ma ei saa öelda, et see raamat oleks pakkunud mulle Sauterit enne lugenud olles palju uut või erilist esteetilist lõbu, aga kahtlemata on tegu väärika filosoofilise romaaniga, selge narratiivi puudumisele ja näilisele kaootilisusele vaatamata teosega, milles kirjaniku soov seletada olemise põhja on kõige ilmsem.

*

Rein Raua romaanis on kõik teisiti. Selles pole lootusetuid vastuseta küsimusi, kehaeritisi ega ehedusjanu. Pole analüüsi, on hoopis süntees. Pole elupõhja-lähedast pimedust, on teravad värvid ja kontuurid. Narratiiv on viimistletud ja reljeefne, esitatud Alessandro Barriccole (autor on teda oma eeskujuna nimetanud) tüüpiliselt jumalikult distantsilt, justkui kõneldaks kellestki, kes elasid kunagi ammu kusagil kaugel. Selline stiil jätab mulje, nagu oleks ajavood loost kõik üleliigse minema uhtunud ja pesnud välja vaid puhta kulla. Ja loomulikult pole roppe sõnu, on vaid lause ilu.
Barricco ja Raua tegelased on pigem abstraktsioonid ja printsiibid kui lihalikud inimesed. "Mul pole muud soovi kui suuta maailmast läbi libiseda ilma temasse ühtki jäävat jälge jätmata," ütleb raamatu naispeategelane Laila
(lk 11). Ka autor hoiab elust eemale, aga armastab kunsti, jutustab lugu, mis on paljude elulugude parafraas ja kokkuvõte. Samavõrd kui Sauter üritab kirjeldada hetke tema ihulises konkreetsuses, on tegelikkust stilisatsiooniga vahendav Raud abstraktne.
Et hõllanduslikule Barricole lisada pisut aktiivsust, on Raud abiks võtnud kõikvõimsa kättemaksja Clint Eastwoodi tegelaskuju, eriti sellise tundmatu müstilise kättemaksjana nagu me kohtame teda filmis "Pale Rider". See on ootamatu ja andekas ühendus. Naljaka võõrituse loob selle rahvusvahelise seebise süžee (ei tea, kas on muinasjuttude tüübikataloogis kirjas?) eestipäraste nimedega dekoreerimine.

"Armastus algab võimest eelistada täiusele ebatäiust," ütles Vend (lk 77). Rein Raud näib eelistavat siiski täiust. Ta oskab nii hästi kirjandust teha, et ebatäiuslikkus ei kuku välja.
Ma ei oska pidada seda teost "tõsiseks kirjanduseks" - mis tähendab meil vist ikka miskit elulähedast. Samas ei saa ma keelata Rauale tunnustust eesti kirjanduse võttestiku avardamise eest, julguse eest teha kunsti kunsti pärast.
Klassivennad Raud ja Sauter, vennad kirjanduses, on kirjutanud väga kavakindlad raamatud. Üks pöördumises kunsti ja teine elu poole on need lausa programmilised. Väärt vennad.