Verbaalne ja visuaalne tehnobia
"Tehnobia" pole meie kunstirahva seas levinud sõna. Näituse kuraator professor Leonhard Lapin väidab, et tema tõi termini kasutusse seoses oma loominguga 1970ndatel ja nüüd, aastal 2006, taastab toonase kategooria kui ootamatult aktuaalse. 1970ndate modernismi paradigmas pidi "tehnobia" tähendama kunstnike jaoks ilmselt masinate-vaimustust, ent 1990ndatel mindi, vastupidi, kohati "tagasi ürgaega" (Kütioru Avatud Ateljee). Nüüd luuakse asjadele taas uusi tähendusi. Lapini sõnul toetub ta Tartu ülikooli noorte bioloogide teoreetilistele vaadetele, mille järgi ei tule moodsat tehnomaailma käsitleda üksnes loodusele vaenulikuna, vaid see toimib ka uute koosluste loojana. Nii et taas samm optimismi poole.
Näituse taust on nii tõsiteaduslik kui ka kunstiline – rõhuga viimasel. Tegemist on kuraator Lapini demokraatliku kooslusega, kus kontseptsioon on pigem ettekääne kui algpõhjus. Töödes kombineeruvad bioloogiline ja tehnoloogiline alge, konflikti ei ole. Peeter Allik, Jaan Elken, Aili Vahtrapuu, Meeland Sepp, Mare Mikof, Mall Nukke, Jüri Ojaver...
"Tehnobia" avaatraktsioonid kuulusid aga hoopis teise üritustesarja – jutt on rahvusvahelisest performance’ifestivalist "Diverse Universe II". Pärnu Non Grata vallutas juba mitmendat korda modernistlikku arhitektuuri, Valget Kuubikut, ja võitis. Valge Kuubik – vaikuse ja esoteerika koht – täitus Non Grata müra ja adrenaliiniga. Suled lendasid, kõikjal levis laudahaisu, alasti inimkehad lõõgastusid roostes masinate otsas, publikul oli raske hingata. Otseselt lähtus tehnobia kontseptist aga Berliini kunstnikekooslus Open Space, kelle intellektuaalne etteaste toimus Kunstihoone ees suures "kilemullis", olles seega peaaegu nähtamatu...
Tallinna Kunstihoones, lahti 9. juulini.
