Naerab palju, aga võib imeruttu kurjaks
saada. Ta on üks viimaseid elus olevaid 60ndate teatriuuendajaid.
Tooming on olnud nelja mängufilmi režissöör ning tahab
kangesti veel üht vändata. Veel on ta kahe poja isa. Üks sisukas
netiartikkel nimetab teda “Eesti teatriajaloos märgilise
tähtsuse omandanud lavastajaks ja näitlejaks”. Tooming:
“Mulle semiootika ei istu. No mis märk ma olen –
komsomolimärk või?”
Kas teie praegune
vägev punane habe ja juuksed on rolliga seotud?
See on
jah Macbethiga seotud. Varem ma juukseid värvinud ei ole, see on
täiesti uus imago.
Väga hea tunde tekitab, sest ma
mängin ju põrguvürsti. Tunnen end tõelise
põrguvürstina.
“Macbeth” on
Shakespeare’i kõige hirmsam näidend.
Seda
kardetakse. Inglased ei kasuta pealkirja, vaid ütlevad “see
näidend”. Ja sellega on tõesti õnnetusi olnud.
Meil veel ei ole (jutuajamine toimus 26. novembril. 8. ja 9. detsembri
etendused jäidki ära – VM). See on imede ime. Aga äkki
juhtub veel midagi.
“Sellel näidendil”
on kaks lavastajat: teie ja Anne Türnpu. Kuidas te ülesanded
jaotasite?
Anne tegi väga sümpaatse
stsenaariumi, kus ta kasutas veidi eeskujuna Jaapani filmilavastaja Kurosawa
loomingut. Mina lühendasin ja töötlesin seda töö
käigus. Anne on minu jaoks parim partner. Olen eluaeg üksi
lavastanud, nüüd lõpuks on mu kõrval inimene, kellega
ma saan kõike jagada. Ka lavapartnerina on ta parim.
Kuidas te just NO99-ga kokkuleppele saite?
Siin on
väga hea trupp, kes kõlbas meesnõidadeks – sest mul on
nimelt meesnõiad. Ma hindan neid noori mehi, nad on fantastilised. Au
teatrijuht Tiit Ojasoole, kes on suutnud sellise vägeva grupi moodustada.
Kui Ojasoo oleks öelnud “ei taha”, siis ma poleks ju tulnud.
Mul ei ole juba aastaid nii mõnus möllata olnud.
Kas põlvkondadevahelist mittemõistmist ka esines?
Esimesed paar proovi olid kammitsetud. Aga lõpuks tulime toime
kaheksa prooviga, mis on rekordiliselt väike arv minu jaoks. Mu senine
isiklik rekord oli “Kihnu Jõnn” Ugalas –
neljateistkümne prooviga. Muidugi, mina olen vanaätt, minu vanem poeg
on juba 41aastane.
Siin oli kõige vanem Gert, natuke
üle kolmekümne. Ütlesin: “Ma tulin teile kui vanaisa.
Ärge pange tähele, proovime üle saada.” Ja lõpuks
oli meil täielik, haruldane kontakt.
Kas kaheksast
proovist ikka aitas?
Küll! Rohkem ei tohtinud tampida!
Uku Masing on teile ilmselt väga tähtis isik.
Teie novellis “Taevatee”, mis ilmus septembrikuu Loomingus, on
Masingu moto. Olete ka öelnud, et Masing oli eesti rahva vägevaim
vaim.
Jah. Kindlasti on ta võimsam kirjanik kui
Shakespeare. Aga meie ei oska tema omapära hinnata. See on maailma
teoloogia 20. sajandi tipp – koos Saksa teoloogi Rudolf Bultmanniga.
Masingu haare on suurem kui Bultmannil, sest viimane tegeles ainult
läänekristlusega, Masing aga ka taosimi ja budismiga. Ja see
keelteoskus! Ta ei teadnud ise, mitut
keelt oskab – räägitakse kuuekümnest –, aga
väitis, et õpib uue keele selgeks kolme kuuga.
Ükskõik, mida ma küsida võisin, tema oskas alati
vastata. Ta küsis veel nii: kas te tahate, et ma vastan teile nii nagu
teised või nii nagu mina? Loomulikult valisin teise variandi.
Kas teil mõni näide on meeles?
Tahtsin teada, mis on patt. Arvatakse ju, et patt on seksuaalsusega seotud,
seks on patt, aga mina olin nooruses väga seksilembeline. Võtsin
julguse kokku ja küsisin Masingult. Tema vastas: patt on see, kui sa
täna targem ei ole kui eile. See lahendas kõik.
Mulle Masingu luuletused ei meeldi.
(Naerab.)
Mina pean teda maailma suurimaks poeediks – rääkimata Eestist.
Üle kõige on “Saadik Magellani pilvest”.
“Macbethi” lõpus kasutan just seda. Kuna Masing saab tuleval
aastal 100, siis sellest ja muinasjuttudest tahan teha suure kava. Tema poeemid
on väga ilusad. Eriti tema esimene kogu on ekstaatiline ja jumalik. Hiljem
muidugi tekkisid väga kurvad noodid tema luulesse.
Kui
vaatasin selle lennu koosseisu, milles te lavaka lõpetasite, olin
üllatunud. Katrin Karisma, Kalju Komissarov, Peeter Jakobi, Andres Ots,
Ago Roo, Raivo Trass – kõik tänapäevalgi laval
või vähemalt avalikus elus.
Vaat ei tea jah,
kuidas nii on läinud. Eelmine kursus oli joodikute grupp, õudne,
sellest pole eriti kedagi peale Marje Metsuri jäänud. Surnud,
kadunud... Ma ei ütleks, et oleksime olnud eriline kollektiiv. Aga midagi
ei ole teha, nüüd on meie kord minna. Hermaküla läks, Mikk
Mikiver läks. On jäänud veel Üksküla. Loodame, et ta
veel kaua tuksub.
Lembit Eelmäe ka.
(Naerab.) Tema eksisteerib vist igavesti! Saja viiekümneni! (Naerab otse
pööraselt.) Ta on vist kõrgmägede mees.
Mulle mäed meeldivad väga.
Olen Kaukaasias käinud. Aga mina olen soode ja rabade mees.
Maakodu on soo ääres Põltsamaa lähedal.
Tallinnas. Isa oli kirjamees
Osvald Tooming. Sel ajal küll kahjuks üpris vasakpoolne.
Ometi oli ta üks selliseid visasid eesti mehi nagu Jaan Kross,
kes sai vangis istuda nii Saksa kui Vene okupatsiooni ajal.
Istus mõlema ajal. Saksa ajal koos karikaturist Romulus Tiitusega,
kellega viimase elu lõpuni sõbraks jäi. Käisime sageli
Tiituse pool kala suitsutamas. Isa ostiski 1982. aastal mulle selle talu seal
Põltsamaa lähedal soo ääres.
Vene ajal, 1950,
panid oma sõbrad ta vangi. Istus viis aastat Kirovi oblastis. Lugesin
hiljem ta toimikut. Isa teadis seda inimest, kes ta peale kaebas. See oli
tuntud kirjanik, aga ma ei taha nime öelda. Teda süüdistati
ühe saksa ajal valenime all ilmunud loo kirjutamises, kuigi isa seda
tegelikult ei kirjutanud.
Saksa ajal töötas ta hiljem
kaevanduses, et mobilisatsioonist pääseda.
Ta oli
tõeline kütt. Ja ma ei ole teist nii siniste silmadega inimest
näinud.
Kas isa teid jahile kaasa
võttis?
Ei. Aga mäletan, kui ta võttis
mind kaasa tedremängu vaatama. Jahimeest minust ei saanud, kalal käin
küll. Üpris võigas tunne oli vaadata, kuidas isa rippuvalt
metskitselt nahka kooris.
Kas fotograaf, fotoraamatute ja
filmide autor Peeter Tooming oli ka teie sugulane?
Peeter
oli minu seitse aastat vanem vend.
Kuidas juhtus, et &uum
l;hest vennast sai kuulus fotomees, teisest kuulus lavastaja?
Vend oli fotograaf juba lapsest peast. Isa kinkis talle esimese
kaamera, kui ta oli päris pisike.
Teenis raha sellega, et
pildistas koolis õpetajaid ja lapsi. Lõpuks hakkas ka kinomeheks,
alustas valgustajast, lõpetas režissööri ja stsenaristina.
Mina organiseerisin juba väiksena mänge.
Sõjamänge, poemänge... Mul oli kaks poiss-sõpra ja
üks tüdruk, kellega mängisime. Ja esimeses klassis pani
õpetaja mind näitemängu. Sealt see hakkas.
Aga see,
et ma Panso juurde läksin, oli kummaline lugu. Tahtsin tegelikult hoopis
filosoofiat õppida. Selgus, et selleks oleks olnud vaja minna
õppima kas Kiievisse või Leningradi. Siis nägin neid
“kadunukesi” ehk eelmist lavaka kursust trepist
rõõmsalt alla tulemas. Mõtlesin: “Oo, see on teine
maailm! Ma tahan ka sinna maailma.” Mind võeti vastu. Tänu
vennale, nii imelik kui see ka ei ole. Vend oli mul
rock’n’roll’i sõber ja vehkis seda. Ma ikka vaatasin
ja kuulasin teda ka. Sisseastumiseksami lõpul anti mulle ülesanne
laulda. Tegin siis venda järele, vehkisin rock’i ja karjusin.
Pansole meeldis.
Lugesin teie novelli. See tekitas ka
mõningaid küsimusi. Näiteks peategelase
prototüüp.
Mul on jutukogu käsikiri kokku
pandud. See on kohati räigelt ropp, äratuntavate
prototüüpidega. Aga “Taevatees” ei ole
prototüüpe. Peategelane on kirjandusteadlane sellepärast, et
mind huvitab rahvaluule juba 1969. aastast peale. Juba oma esimeses lavastuses
kasutasin rahvalaule. Kirjandusmuuseum muutus minu jaoks mingisuguseks
pühakojaks, kus elavad meie esivanemate vaimud. Ma teen alati
ristimärgi ja palvetan, enne kui muuseumisse lähen. See minek on
rituaal.
Minu jaoks on täielik absurd, kuidas maausulised
sõimavad kristlasi ja vastupidi. Need usud on täiesti koos, neid ei
tohi lahutada. Maausust ja rahvapärandist tuleb võtta kõik
loomulik. Meie muinasjutud on šamanismi ja kristluse sümbioos
– seda on väitnud Masing.
Miks te roppe jutte
kirjutate?
Lihtsalt meeldis lahtiselt ropendada, nagu
eesti talupojale. Jutukogu pealkiri on “Brrr!!!”. Naine andis
selle.
Kas ka läti prostituudil Vizmal pole
eeskuju?
Üks tõuge oli Yasunari Kawabata
novell, milles on maja, kus vanad mehed käivad ennast noorte magavate
naiste juures soojendamas ja neid imetlemas. Ma vahel helistan prostituutidele,
huvi pärast, et vestelda. Ja ükskord vastaski üks lätlanna,
väga sõbralik prostituut kõne järgi.
Peategelane mängib kasiinos mängu nimega Enchanted Unicorn.
Olete ise ka proovinud?
Küllaltki palju, aga ainult
25krooniste panustega. Ega ma loll ole, et suurte panustega mängin.
Kasiinodes käin harva varahommikuti ka niisama, lõbu
pärast, tehes ühe napsikese, sest mujalt veel alkoholi ei saa. Et
ennast käima saada, sest ma olen loomult öökull.
Mis te lemmiknaps on?
(Naerab.) Mul on praegu
igemepõletik, nii et veini ja õlut ma ei saa juua. Õlut ei
tohi juba sellepärast juua, et mul on liiga suur kõht. Loomulikult
meeldiks mulle hea konjak, aga mul ei ole raha. Pean leppima brändiga.
Raha on mul väga harva, kõik on naise käes. Kui tema
mulle annab, siis on. See on meelega tehtud, et tunda ennast rahast
sõltumatuna.
Kuidas sattusid tulise Jumala vastu
võitleja Ervin Õunapuu blogi
sse teie hirmsad süüdistused Eesti luterliku kiriku tegelaste
vastu?
(Naerab.) Tõeline, kirglik ateist on
tõelisem kui leiged kristlased. Ma ei salli neid leigeid kristlasi silma
otsas! 90 protsenti luterlastest pastoritest on tobud ja tobukesed.
Tõeline hullumeelne ateist Õunapuu on tõeline usklik. Siin
ma kohe ärritun. (Ärritub.) Õunapuu on äärmuslik ja
hull, aga kihvt mees.
Mida te arvate Panso tuntuimast
väitest: näitleja on 1 protsent talenti ja 99 protsenti
tööd?
Jama. Kui näitleja on sada protsenti
geniaalne, siis ta teeb nagunii tööd. Minu jaoks on tähtis
ainult geniaalne näitleja. Selline, kes ei pea enam mõtlema; kellel
on vägi, mis viib kohe lendama, kes ei analüüsi, vaid kohe
kehastub selleks, mida nõuab osa. Temal ei ole lavastajat
vaja.
Te olete lavastamist võrrelnud seebimullide
puhumisega.
Seda ma ütlen ka praegu. Lavastused on
seebimullid, ilusad, värvilised, sillerdavad. Kaovad, aga jäävad
inimese mällu. Kui inimene sureb, kaovad koos temaga.
Milline seebimull on “Macbeth”?
“Macbeth” on verine seebimull. See lõpeb uue seebimulli
puhumisega – lootusega, et midagi jääb.
Kui
sageli te teatris teiste lavastusi vaatate?
Viimased
kümme aastat pole üldse käinud. Lihtsalt ei viitsi.
Põhjendan seda oma vanadusnõtrusega. Aga ma loen kõiki
arvustusi ja jälgin hoolega kõike, mis teatris sünnib. Kui
lavastataks midagi, mis mind isiklikult väga huvitab, siis ma loomulikult
läheksin seda vaatama.
Kui vanalt te vanaks
saite?
Ma olen kogu aeg vana olnud. Mind ei ole kunagi
nooreks peetud. Kahekümneaastaselt olin juba vana.
Te
lavastasite lavakoolis alles aasta tagasi Tagore “Pimeda toa
kuninga”. Mis on teie õppimisajast selles asutuses kõige
rohkem muutunud?
Kõigepealt see, et nüüd
on Anne Türnpu ja Tõnu Tepandi õpetatav
hääletehnika. See on tõeliselt hea ning võimaldab teha
asju, mida varem ei saanud. Kui mina läksin teatrisse, siis üpris
palju rebestati häält. Ainult Lembit Eelmäel oli võimas
toru. Veel on arenenud füüsiline ettevalmistus. Mina pidin
võtma eraldi tasulisi akrobaatika tunde, koolis seda ala ei olnud.
Mõtlemine on muutunud. Kui siis püüti midagi pühaks
pidada, siis nüüd see puudub. Nii nagu kirjanduseski.
Tundub loogiline, et vanal lavastajal on parem põli kui vanal
näitlejal. Viimastest on nii palju kurbi lugusid.
Minu konditsioonis on õigem olla lavastaja. Ei viitsi lihtsalt enam
teksti pähe õppida. Minu ideaal on oma väikese Tartu teatriga
Sagar Sagitta olla trio või kvartett või kvintett, kellel on nagu
muusikutel puldid ees ja mängitakse ilma dirigendita. Näidendid on
partituurid, näitlejad tulevad kokku ja teevad kolme-nelja prooviga
etenduse valmis. Ainult mõned kohad õpitakse pähe. Mind ei
huvita enam üldse tavaline teater. “Macbethis” on mul ka pult
ees. See on ilmselt viimane osa, kus ma suurel laval esinen. Lõpetan oma
näitlejakarjääri. Kontsertetendusi – puldiga –
mängin küll ja väga suure rõõmuga.
Mida tähendab Sagar Sagitta?
“Sagara” andis Masing, kui ma tahtsin Eesti Rahva Muuseumi juurde
teatrit luua ja küsisin, mida teatrile nimeks panna. Sel sõnal on
palju tähendusi. Kosutav vihmasagar, mis paneb k
asvama. Sagar on ka ukselink – näiteks uksel, mis viib
teispoolsusse. Sagar on ka rühm inimesi. Siis veel kopsusagar ja ajusagar.
Sagitta on ühe pisikese tähtkuju nimi ladina keeles, eesti keeles
Nool. Mulle on see väga oluline tähtkuju. Ja kokkuvõttes
kõlab ju väga hästi.
Kelle luulet te Sagar
Sagitta viimases lavastuses “Ploomipuu õis”
esitate?
Minu kompilatsioone Ernst Enno ja Uku Masingu
loomingust ja päris minu teksti.
Kummad õied
teile endale rohkem meeldivad, ploomipuu või toominga omad?
Toomingad on mõrkjad. Eks ikka ploomipuu omad. Eriti kui ma
mõtlen ühe oma filmi tegemise peale, kui öösel valgustas
prožektor õitsvaid ploomi- ja õunapuid. Vapustav pilt!
Kas teil enam ei ole tahtmist filmi teha?
Muidugi
on! See on ainuke, mida ma veel teha tahaksin – pange see kindlasti
kirja! Ma hakkasin juba kontakte otsima, aga keegi ei lase mind enam filmi
ligi, peetakse vanakeseks.
Aga mul endal raha pole. Kes mulle
miljoni kingiks? Olen Ristikivi fänn. Tema raamatutest saaks teha
väga võimsad ajaloolised filmid. Isegi “Tuli ja raud”
annaks võimsaks filmiks teha.
Teiseks: Peet Vallaku novell
“Lodjavahi surm” – ääretult võimsa filmi
saaks. Kui saaks enne surma veel ühe filmi ära teha! Aitab
ühest. Kui see oleks täispikk film, siis võtaksin stsenaariumi
aluseks Ristikivi romaani “Rõõmulaul”.
Tooming ja Ugala
Ma ei näinud Toominga hiilgelavastusi Vanemuises mujalt kui telerist. Minu jaoks oli tema hiilgeaeg mu kodulinnas Viljandis (1979–1983), kus Ugala sai uue maja ja vaja oli üsna väsinud teatrile leida uus idee või hingamine. Ja Tooming suutis seda! Kõigepealt uue maja avaetendus “Rahva sõda”, mida käidi bussidega üle Eesti vaatamas, kuna lavatehniline keerukus ei lubanud seda mujale viia. Kõigepealt esimese vaatuse täis regivärsilaulmist, siis teine vaatus, kus vastandatud mõisnike (kellest üht Tooming ise mängis) ülbamine ja maltsvetlaste usk, mida nad väljendasid tihti mitte klassik Vilde, vaid pea keelatud Uku Masingu sõnadega lauldes.
Siis Smuuli “Kihnu Jõnn”, realistlik rahvatükk Lembit Eelmäe hiilgerolliga nimiosas. Või Gorki “Põhjas” valus naturalism.
Või ka Viljandis teatripubliku poolteadlik solvamine etendusega “Jane Eyre”, mille sentimentaalsus (nüüd öeldaks vist, et seebiooperiesteetika) kulmineerus happy end’i käigus järsku näitlejate ümberriietumistega tüüpilisteks eestlasteks, lisaks totrate kitškingituste lavaletassimine ja Artur Rinne surematu pulmalaul refrääniga “Vada-vad-vat-vat vatt!”. Ja neid asju oli selle kõigest vist kolme aasta vältel veel. Elus teater toodi mulkidele koju. Ugala pole ka hiljem halb teater, aga päris-teatriuuenduse viimane laine randus tollal sinna küll ja see jääb noorele inimesele meelde.
Tõnu Kaalep
Teatriuuenduse lätetest
1969. aastast oli Jaan Tooming Tartu Vanemuise teatri lavastaja ja näitleja. Üheskoos Evald Hermakülaga ja vana hirmsa Kaarel Irdi selja taga sündis toonane teatriuuendus – vastuhakk hallile igavale siledale teatrile, elu ja hinge sisse puhumine, vahenditeks müüt, rituaal, rahvaluule ja mäng. Toominga lavastatud “Põrgupõhja uus vanapagan” 1976. aastal jääb teatrimälus selle uue noore režii manifestiks.
1994. aastal küsitles Reet Neimar legendaarse “Suitsu-õhtu” (Tallinnas Kirjanike majas toimunud etendus, kus osalesid Jaan Tooming, Evald Hermaküla, Raivo Trass, Kaarel Kilvet, Lembit Ulfsak ja Tõnu Tepandi) peategelasi. 25 aastat hiljem antud vastused lasevad aimata teatriuuenduse allikaid ja konteksti.
Jaan Tooming: See oli karje vabaduse ja parema maailma järele. Igatsus. Meeletu protest.
(lk 216)
Raivo Trass: Suurim mõjutaja oli mitte ainult meile, vaid kogu maailmale Antonin Artaud oma uuesti lavastatud “Julmuse teatri manifestiga”. Igatahes teatri vastuhakk tegelikkuse saamatusele, võimu valskusele rajanes Artaud’ vaadetel, aga ka eksistentsialistidel (eriti Camus), ja absurdikirjanike Becketti, Ionesco loomingul. Teatritegemise ideaaliks hakkas kujunema Jerzy Grotowski, Peter Brooki ja Living Theatre’i loodu. (lk 218)
Lembit Ulfsak: Ma mäletan, et kui Evald Hermaküla ja Jaan Tooming Tartus agarasti tegutsesid, oli kogu eesti “progressiivne näitlejaskond” kaua aega meelestatud nende vastu: mis kuradi nalja nad teevad, nad on kogu teatri mõtte ja professionaalsuse ära solkinud. Karjuvad, teevad hääli, seisavad pea peal ja mõnitavad inimesi. [–] See suhtumine hakkas aastatega märkamatult muutuma, nii et kui tuli välja “Põrgupõhja uus vanapagan”, siis võeti see lõpuks vastu. Ja vaimustuti. Siis oli Jaan tehtud mees. Tähendab, see uuendus siiski õnnestus, muutudes resultatiivseks alles aastatega, “Põrgupõhja” ajaks”. (lk 223–224)
Kaarel Kilvet: Tartu kaudu loomulikult tuli mingi murrang, toimus muutus arusaamades. Avastati, nähti, veenduti kas või lihtsalt muude teatrilaadide olemasolus. [–] Ja tolleaegne Tartu tudengkond oli sellele muutusele ju tugevaks toeks. See oli nende publik ja ühtlasi tugev toitepinnas, ringkond, kellega suheldi, kellelt ammutati ideid. Sama protsessi osa on ka tookordne ERKI oma happening’idega, ka Leo Lapin, Vilen Künnapu jt. Sama aja nähtus on ka Tartu bioloogid oma “Rajacaga”. Kui ei oleks olnud Hermaküla-Toominga suuri tegemisi Tartus – ma ei kujutaks näiteks ette tänapäeva Priit Pärna. (lk 224)
Evald Hermaküla: (vastuseks küsimusele, kas teatriuuendus õnnestus [–] kas sellel põlvkonnal, kuhu enamik “Suitsu-õhtu” tegijaid kuulus, on õnnestunud siin ilmas midagi ära teha, midagi püsivamat ja pikemaealist luua? Kõik need kuuekümnendate-seitsmekümnendate värk – üliõpilasrahutused, hipid, Woodstock ja mis kõik veel. Pingutus oli kahtlemata tõsine ja aus, ükskõik mis vorme ta võttis. Aga see tunne on ka, et lootusetus ja ahastus on aina suuremaks läinud, mitte kahanenud – ja vist üle kogu ilma.
M. T. (Refereeritud Teater. Muusika. Kino kogumikust “Vastab”)