Verised kurvid
Viimaste nädalate lehti on täitnud kaks
mootorispordiga seotud teadet: Marko Asmer pääseb
(tõenäoliselt?) Vormel-1 testisõitjaks ning noor
rallimees Joosep Laiksoo põhjustas kolme hukkunuga
liiklusõnnetuse. Meenutagem, et mullu kolme hukkunuga
liiklusõnnetuse põhjustanud purjus Mikk Seger oli samuti
rallisõitja, nagu ka üks tema ohvritest, 18aastane noormees.
Me ei hakka targutama, kas rallimehed (kindlasti tavalisest paremad
autojuhid) on ka tavaliikluses ohtlikumad kui muud liiklejad – et
katsuvad igas olukorras treenida. Kindel on ainult see, et eesti mootorimehi on
jälitanud väga halb õnn. Eesti mootorisportlaste ebaõnn
algas juba Markko Märtini karjääri nukrast lõpust.
Seejärel juhtus õnnetus Aivo Leokiga. Hukkunuid ja vigastatuid
kokku arvates tundub, et avarii tõttu vahepeal silmanägemise
kehvenemise üle kurtnud Marko Asmeri ajutise edu üle polegi ehk
mõtet nii väga rõõmustada. Äkki tasuks hoiduda
autovõidusõitu rahvusspordiks upitamast. Et katsuks veel kord
korvpalli ja suusatamisega õnne.
Need ajad, mil legendaarsed
Endel Kiisa ja Luule Tull Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal kiiruserekordeid
tegid – ja keegi surma ei saanud ega invaliidistunud –, näivad
juba utoopiliselt kaugetena.
Kuid teiseks tähendab
nüüdisaegne rallisõit Eesti variandis ka räiget
loodusereostust. Otepää ralli direktor Aivar Parts nimetas
pealtvaatajaid otsesõnu loomastunud rahvamassiks, kes ei pea miskiks
viljapõldu maha trampida. Kes aga oma leivavilja ei austa, ei austa ka
ligimese tööd ega ligimese elu.