Veronika otsustab surra
Enne teatrisse minekut lugesin esmaarvustusi ja see ajas hinge täis. Nende sisu ja arvustajate ideaaltaotlus oleks kokkuvõttes umbes nii, et kui püss ripub laval (seda räägitakse Tšehhovi puhul), siis peab see etenduse jooksul ka pauku tegema, kelle pihta, pole tähtis. Nii hurjutab arvustaja Katrin Ruus Toominga lavastust: klaver laval, aga heli-mäng tuleb lindilt. Banaalsemat etteheidet lavastajale, osatäitjale, on raske leida. Taolised irisemised pisiasjade üle näitavad ainult seda, et arvustajast vaataja pole vaevunud mõtlema, mis tähtsam, kas enesetapu filosoofilis-eetiline dilemma või püssipauk või klaveri akkord.
Mõni sõna Coelhost ja ta loomingu lavalepanekust. Pole Coelhot lugenud ja ega vist loe ka, aga nähtu põhjal oli lavalepanek rohkem kui õigustatud. Seda enam, et polegi viimasel paaril-kolmel aastal näinud teatritükki, kus tegevus ei toimuks vaimuhaiglas. See on saanud nagu mingiks taunitavaks mineviku elukeskkonna mudeliks või sümboliks. Ei ole vaja olla psühhiaater, see ma veerandsada aastat olin, et tõdeda ja teatris kogeda, et taoline fokuseerimine on ära tüüdanud. Miks ma kirjutan sellest nii halvustavalt? Sellepärast, et senini toiminud inimese vaimne norm, selgemalt, vahe normi ja hulluse vahel, pole enam nii jäigalt sotsiaalselt determineeritud kui aastakümneid tagasi. Siis oli iga teisitimõtleja vaimselt haige, või potentsiaalselt haige, ja kui talle juba see silt külge pandi, siis insuliinravist või elekterkrampravist pääsu polnud. Süüdi ei olnud mitte niivõrd sunnimeetodi täideviijad psühhiaatrid, kuivõrd me ise, kes hoidsime kinni üksemeelselt normi märgist, mis oli omamoodi ühiskondlik kokkulepe.
Lavastusest lähemalt. Ajad on muutunud ja hulluse teatrilavale toomine pole enam see, mis oli “Lendas üle käopesa” ajal. Inimesi, vaatajaid, on tüüdanud kõikvõimalikud teatraalsed allegooriad või metafoorid hullumaja variatsioonides. Demokratiseerub mitte ainult riigikord, valitsus ja riigijuhid, vaid ka me ise, olgu siis reakodanikud või reateatrivaatajad.
Ja kui nüüd Veronika loost, siis mingeid etteheiteid lavastuse instseneerimisele ma küll ei teeks. Ei tule pähegi, kuidas seda kujundlikumalt teha. Sisu ja näitlejate põhihoiakud kõikvõimalikes situatsioonides olid (minu kui kunagise psühhiaatri jaoks) adekvaatselt paigas. Pole mõtet teha etteheiteid insuliinravi üksikasjade lavastamise kohta, kuna seda ravi juba kakskümmend aastat kusagil ei tehta. Elekterkrampravi toimub täielikus anesteesias jne.. Rahusteid tarvitame aeg-ajalt me kõik. Mis aga tähtsam, kõik need vaimuhaigete ekstreemsed ravimeetodid ei paku vaatajale enam huvi. Kogu see selgitus käis põhiliselt lavastuse esimese vaatuse kohta. Muidugi mingi dissonants oli pseudosüdamehaige Veronika esituses. Ma ei mõtle siin Veronika osatäitja vene aktsendi esiletükkimist (see aktsent taolise andeka näitleja kõnest kaob varem või hiljem), küll aga häiris mind pateetika ta tõiseltvõetavates monoloogides. Esmamõte oli, et ehk on see lavastaja taotlus, kuid peagi see kadus. Ja mulle tundus, et Veronika ei saanud aru sellest tekstist mida ta laval hüüdis, see appikarje jäi õhku. Soojemaks ja intiimsemaks muutus Veronika kaashaige Eduardi (Jaak Printsi) sekkumisel, nende duo nii klaveri taga kui muidu oli väga inimlik ja haaras mind. Eriti ilmekas oli Jaak Prints dirigeerides nonverbaalselt Veronika klaverimängu, ja ma ei mõelnud, tulid helid otse klaverist või lindilt. Sel polnud tähtsust. Teised “hullud” olid butafoorsed, isegi karikatuursed, justkui hullumaja lavakujundust sisustamaks. Taolised hull-karakterid mingit psühholoogilist lahtimängu ei vaja, pole kunagi vajanud. Nad on valmis hullud, mida siis veel mängida.
Teine vaatus pani kogu etenduse justkui paika. Kadus deklaratiivsus, tekst hakkas emotsionaalselt kandma. Sai selgeks ka arst-sufi (Evald Aavik) psühhoteraapia olemus, mis ei olnud mingi uudis, aga antud haigusjuhu puhul adekvaatne ja otstarbekas.
Videolt laenatud lõpp oli optimistlik ja näitlejate mängult siiras. Leian, et paljud järgnevad väljamüüdud etendused pole ennatlikud.
“Veronika otsustab surra”
Paulo Coelho, Sigrid Toominga dramatiseering.
Lavastaja Jaan Tooming, kunstnik Albert Gulk, muusikaline kujundus Jaan Tooming, video Kalju Nugin, Arvo Mägi. Osades Alina Karmazina, Evald Aavik, Jaan Prints, Kais Adlas, Karin Tammaru, Tanel Jonas, Lembit Eelmäe, Mait Joorits, Madli Võsoberg, Avo Anni või Aare Leilop.
Esietendus Sadamateatris 11. märtsil.
