Vibu - pinguletõmmatud inimlik eleegia
"Vibu" on Lõuna-Korea filmimeistri Kim Ki-duki ehk kõige lihtsam ja etnograafilisem film. Hallihabemeline protagonist tõmbab vibunööri pillikeelena pingule juba filmi alguskaadrites, pinge vallandub peategelaste füüsilistes läbielamistes, ulatudes finaalis ka metafüüsilistesse ootamatustesse.
Lihtsamalt öeldes hoiab aeglaselt kulgev kaunis film oma kütkeis pooleteise tunni vältel ja näitab, et ka meistri näpuharjutus võib olla nauditav linatöö.
Kim Ki-Duki filmidele omaselt on "Vibu" tulvil sümboleid ja töötab võrdpildina nii isiklikul kui ka üldisemal tasandil. Keset mereavarust seisab sõidukõlbmatuna vana kalalaev, mille pardal võtavad kalamehi vastu halli habemega vanamees ja ta hoolealune, teismeliseeast välja sirguv neiu. Liikumatust laevast on vana merekaru loonud omamoodi reservaadi headusele, hoolitsusele, ilule ja traditsioonidele. Neiu on vanamehe muusa, naiselik alge, millesse on kätketud elu jätkumine ja taassünd. Kaitsjat, toitjat ja mehelikku alget etendab seesama määramatus eas habemik, kelle vibu on ühtaegu nii kaitsevahend kui ka eraldatuse sümbol muust maailmast. Salakarisid peidab aga ajahoovustest peaaegu puutumatul laeval just feminiinne substants, keda etendab monalisalikult naeratav Min-Jeong Seo [tuntud ka Kim Ki-duki eelmisest filmist "Samariitlanna" (2004)].
"Vibu" järgib Kimi varasematestki filmidest ["Saar" (2000), "Bad Guy" (2001), "Kevad, suvi, sügis, talv... (2003)] tuttavaid skeeme ja karaktereid. Filmi algusminutitel ehitub üles muust maailmast isoleerunud mudelkeskkond, vaatajale esitletakse seda koos hoidvaid tegelaskujusid ja seejärel hakkavad ilmnema nende sisemised tegutsemismotiivid, oma seadused. Need väikesed maailmad, mida Kimi kangelased enda ümber loovad, lähtuvad puhastest ja inimlikest lootustest õnnele ning harmooniale.
Sellised maailmamudelid saavad hakkama ka väikeste sisekonfliktidega, mis endassesumbuvat maailma verevahetusena elavdavadki. Ükski niisugune mall pole aga ideaalne – mida enesekesksem see on, seda haavatavam. Kimi kangelastele saavad saatuslikuks elust suuremad soovid, nende suurust näitab kas või see, milliste äärmusteni on kangelased valmis nende kaitseks minema.
Traagilise sündmuste ahela vallandavad välismõjud – lihtne dramaturgiline võte, mida saab mitmeti välja mängida, põnevus tekib aga siis, kui põrkuvad samasugused ideaali taotlevad maailmamudelid ["Tundmatu aadress" (2001)] või ühe mudeli seest sünnib uus, mis vana ümber lükkab ja oma olemuselt seda hiljem jätkab ("Kevad, suvi, sügis, talv...").
"Vibu" sedavõrd keerukaks ei lähe – film edeneb peaaegu arvatava lõpplahenduseni, oluliseks kujuneb siinjuures aga see, kuidas ta edeneb. "Vibu" karakterid ja käitumismotiivid on selgepiirilised; pilt režissöörile omaselt maaliline; tempo ja õhustik parajalt tüüne. Paistab, nagu mängiks Kim "Vibus" ka oma talendi austajatega, sest eelmiste filmidega võrreldes jääks tulemus nagu veidi kahvatuks, samas on hea ära tunda viiteid ta senisele loomingule ja filmi lõpuni säilib kerge värin järgmistel minutitel toimuva ees.
"Vibu" tasub vaadata isegi kaks korda, sest lavastuse läbitöötatus ja karakterite teguviisi põhjendatus loksuvad siis veelgi paremini paika ning skemaatilisust režissöörile ette heitma enam ei ruttaks. Kindlasti sobiks "Vibu" ka neile, kes otsivad moodsas üli-intensiivses filmikunstis rahulikumat ja lüürilisemat poolt või kes seni Aasia kinost üldse mööda vaadanud.
Režissöör Kim Ki-duk.
Osades Min-Jeong Seo, Han Yeo-reum, Seo Ji-seok jt.
Alates 19. maist kinos Sõprus.
