Kiino Villand

Eestist 1944. aastal perega Läände pagenud helilooja Leo Virkhausi pojapoeg Vello Virkhaus (32) on endale Ameerika suures muusikaäris kindla koha uuristanud. Tema disainifirma V-Squared Labs klientide hulgas figureerivad suuremalt jaolt maailmanimega artistid: Coldplay, 50 Cent, Green Day, Red Hot Chili Peppers, Gwen Stefani. Ja nii edasi.

Täna on Virkhausi firma end kehtestamas ka moe- ja filmitööstuses. Olenevalt projektist VJ, videokunstniku või videorežissööri tiitlit kandev Vello Virkhaus unistab aga hoopis videomuusiku ametist.

Intervjuule eelnenud telefonivestluses lubab Virkhaus teha kodutööd ja isapoolse pere kohta kõik välja uurida. "Kuulsin, et mu vanaisa kodu pidi olema muuseum. Wow! Mul polnud õrna aimugi… Kreisi!”  mõtiskleb Virkhaus ameeriklasele omases emotsionaalses võtmes.

Kohtun Virkhausiga tema stuudios North Hollywoodis. Väljanägemiselt hämaravõitu geto-magala moodi rajoon kannab ambitsioonikat nime: NoHo Arts District.

See on rajoon, millest linn üritab kujundada kunstnike linnaosa à la SoHo New Yorgis. Põhja-Hollywood ise on aga osa suuremast mäeorust üldnimega Valley. Hoolimata negatiivsest suburbia maigust on siin kodu soetanud või stuudio asutanud enamik meelelahutusäri professionaalidest. Töötavatel näitlejatel on sedasi kerge stuudiotesse põigata ja samal põhjusel asuvad Valleys ka suurstuudiotele lisateenuseid pakkuvad firmad. Sealhulgas Virkhausi V-Squared Labs.

Nagu mitmed LA väikestuudiod on V-Squared Labs end sisse seadnud pisikeses eramus. Maja näeb eemalt nii tavaline välja, et ootan uksele kulunud hommikumantlis pahurat koduperenaist, päeva esimesed napsid hinge all.

Aiateel hakkab aga kostma kumedat house’i ja sisenedes leian end moodsast multimeedia laborist.

V-Squared Labsis on töötajate sõnul hullumeelne päev: eelmisel õhtul helistasid Jon Bon Jovi inimesed ja lubasid läheneva kontserdi asjus lihtsalt "kohale tulla”.

Sisehoovis käib tantsijate casting Armani Exchange Club DVD tarvis ning Virkhaus ise valmistub homseks lennuks Dominikaani Vabariiki, kus toimub Ladina-Ameerika suurim muusikaüritus. Kui promootorid mõõdavad peo suurust inimestes, siis Vello teeb seda ekraanide arvus. "Mul on seal 26 ekraani!!!” seletab mees põlevi silmi ja juhatab mu läbi õue oma stuudioruumi aiamajakeses.

Sisse astudes mõistan, miks maja väljast nii tavaline paistab. "Kas su naabrid ka teavad, mis tehnika sul siin on?” küsin ringi vaadates.

"Jumal tänatud, veel mitte,” naerab Vello ja otsib välja isa käest saadud märkmed perekonna ajaloo kohta.

"Selgub, et meie peres on kõik alati muusikud olnud!” sirvib Vello märkmepabereid. "Mu vanavanaisa Peter Eduard Virkhaus rajas Eestis esimese puhkpilliorkestri ning tema mälestuseks olevat isegi monument.

Tema poeg ehk minu vanaisa Leonard Virkhaus oli helilooja. Vanaisa Leo kirjutas muuhulgas eesti jõululaulu "Tiliseb, tiliseb aisakell”, kuid keerulise poliitilise olukorra tõttu rändas see kuidagi Soome ja muutus nende rahvalauluks. Keegi ei teadnud, et loo autor oli tegelikult Leo.

Ta lõi ka meile palju muusikat – mul, mu õel Annelil ja vennal Tarmol olid kõigil oma hällilaulud. Eestis töötas mu vanaisa luteri kirikus orelimängijana, Ameerikas tuli tal muusiku amet käsitöölise elukutse vastu vahetada ning ta hakkas kohalikule orelifirmale Aolion Organ Company oreleid valmistama.”

Ka Vello isal tuli muusiku karjäärist loobuda – ta oli võrratu pianist, kuid pere ülalpidamiseks läks isa Rein Harvardisse ja õppis keemikuks. Praegu on isa pensionil ja mängib hommikust õhtuni klaverit. Vello väitel on isal uus renoveeritud parlor grand ja ta rõõmustab, et nii pole suguvõsa muusikute traditsioon lõppenud.

Tundub, et see on sulle hästi oluline, et su isa taas muusikaga tegeleb?

Me ei taha, et Eestis mõeldaks, nagu oleks mu isa meie pere muusikute traditsiooni lõpetanud. Ta otsustas teaduses karjääri teha, sest nägi, mis juhtus minu vanaisaga. Too inimene, kes nad Ameerikasse aitas ja neid spondeeris, andis kogu mu vanaisa loomingu enda nime all välja ja võttis kõik raha endale – järgnes täielik hullumaja.

Ma olen seda sorti meelelahutustööstuse valskust juba omalgi nahal tundnud. Kogenematul on Ameerikas raske hakkama saada. See on uju või upu ühiskond.

Kes su ema on?

Mu ema, Carolyn, on samuti keemik. Ta oli 28 aastat keemiaõpetaja ja jäi just pensionile. Tema isa oli edukas kunstikaupmees. Tal oli galerii ja päris korralik kunstikogu. Ta maalis palju ka ise. Nii et mu mõlemad vanaisad olid kunsti-inimesed ja vanemad keemikud. Mina olin keemias täielik läbikukkumine.

Kas sa oled perekonna must lam­mas, et teadlaseks ei õppinud? 

Isa arvas, et ma ei lõpeta keskkooligi ära. Ta ootused olid minu suhtes ikka vä­ga väikesed. Talle ei meeldinud, et olen kunstnik, kuigi oli algusest peale sel­ge, et liigun selles suunas. Ma olin täie­lik mässaja: hardcore anti-system punk rock rebel.

Pikka kasvu ja toeka kondiga Virkhaus on kiireks tööpäevaks riietunud lõtva LA univormi – T-särk, khakivärvi cargo-šortsid ja mustad plätud. Vägesid juhatab ta efektiivselt, aga piitsata. Õhus on kergust, uljust ja nalja. "I’m over it!!” – Virkhausi lemmikparasiitväljend – käib jutu sisse kui taandrida koolipoisi vihikusse.

Väliselt reedab Virkhausi mässumeelset loomust punkaritelt massimoodi rännanud mohawk-soeng. Virkhausi peas siiski leebel kujul – hele jäme jutt üle pruuniks värvitud ja kõrvarõngastatud pea.

Su nimi ei viita küll kusagilt otsast ameeriklasele. On sellega segadust ka olnud?

Minuga võttis ühendust üks kunstnik Eesti reklaamiagentuurist Tank. Nad olid vaimustuses, et Korni DVD oli kujundanud eestlane.

Neile meeldis mu töö ja Korn ja nii nad üritasid mind leida ja oleksid vist tahtnud palgata. Nad olid suures segaduses ega saanud aru, kuidas ma selle töö sain, kuni pidin ütlema, et "Sorry, ma olen LAs”. "LAs!?! Kuidas sa sinna said?! Mis su stoori on?” jne.

Millised on sinu enda suhted muusikaga?

Mul on ka natuke muusikalist tausta, kuid mind paelus rohkem maalikunst, aga asusin tegutsema multimeedia vallas, mis on samuti kunst.

Muusika on mind siiski alati köitnud – mängisin klaverit, keerutasin plaate… Kuid hetkel pole mul piisavalt aega, et teha kõike – muusikat, videokunsti, animatsiooni, ja juhtida firmat. Minu arusaam muusikast aitab aga muusikutega koostööd teha ning mõista, mida nad vajavad. Video on minu muusika.

Kuidas muusikud su üles leiavad ja mida sa neile täpselt teed?

Meiega võtavad tavaliselt ühendust kontsertide valgustus- või tootmispoole kunstnikud. Olen paljudega oma kümme aastat koostööd teinud ja mitmed on päris kaugele jõudnud.

Mis tahes kontserttuuri lava või muu ürituse jaoks loome harilikult mitu välimust. Saadame ideed, saame tagasisidet. Animeerime, teeme virtuaalse lavakujunduse tarvis storyboard’e, iga loo jaoks oma. Vahel juhtuvad asjad väga kiiresti – Chili Peppersile visandasin midagi toorelt paberile, skännisin sisse, maalisin üle, puhastasin ära, värvid korda ja meiliga teele! 50 Centi tuurile tegime aga iga loo jaoks kujunduse enne, kui nad meid isegi tööle palkasid.

Nüüd on ju kõigel pilt taga (mobiiltelefonid, jne), kas sinu ala kasvab koos selle äriga?

Tänapäeval tahavad kõik üha liikuvamat pilti – DVD menüüdest kuni igasuguste show’deni välja. See on kindlasti tulevikuäri.

Elektrooniline muusika ja video käivad juba ammu käsikäes. Audiovisuaalartistid, nagu Sander Kleinenberg, keerutavad ja miksivad DVDsid, millel on peal nii muusika kui video. See evolutsioon on juba toimunud ja firmad leiutavad selle tarvis tarkvara. Nagu näiteks Pioneeri audiovideo plaadimängija. Minu pill – videosüntesaator – on selle vastand: ta loob visuaale, mis reageerivad muusikale. Kõik visuaalid tuleb enne valmis kujundada, lasta ära progeda – ma pole ise suurem asi programmeerija –ning lasta siis kihiliselt töösse: mängida visuaale muusikasse ja kaifida seda tundide viisi.

Mis su töövaldkondadest kõige enam sisse toob?

Kõige paremini tasuvad ära suured kon­tserttuurid. Loon neile pikaformaadilisi animatsioone, visuaale. See ongi mu firma, V-Squared Labsi spetsialiteet. Mulle kui artistile meeldib aga kõige enam VJ töö, live’is esinemine.

Sul olid su karjääri alguses aru­saa­matused Jay-Zga, kus ei mõis­tetud päris, et sinu töö kujul on tegemist kunstiga. Mis juhtus?

Minu kunst on veel defineerimata ala. Tänapäeval on väga keeruline seletada, kuidas erineb meie töö mobiilihelinatest, video-wallpaper’itest, kõikvõimalikest valmistoodetest.

Jay-Z intsidendi põhjuseks oli mingil määral valeinfo ja paralleelsed vestlused. Mind palkas Jay-Z valgustuslavastaja. Ta arvas, et kogu mu looming on nagu laomaterjal, mida saab osta ja oma otstarbeks kasutada. Ja Jay-Z kasutas oma kontserdil ilma loata Korni tarvis tehtud visuaali, millest tuli palju pahandust, nii et… mõtlesin vahepeal ka kohtusse minna, aga meie väike firma vs Jay-Z taga seisev stuudio… meil poleks selleks lihtsalt ressursse jätkunud ja tühja kah – me loome veel nii palju igasugust visuaali, et!

Jay-Z-le meie töö aga meeldis, ta kirjutas isegi kirja ja tänas. Lihtsalt asjaajamine oleks võinud parem olla. Vahemehed on tüütud.

Kas mõni tellimus võiks sinu jaoks ka liiga suur olla?

Ei, selliseid töid pole. Mida suurem, seda parem. Mulle meeldivad massiivsed installatsioonid. Kümned ekraanid jne. Asi jääb pigem eelarve kui minu võimete taha.

Kas saad oma töö kohta artistidelt ka vahetut tagasisidet?

Tavaliselt artistid otse ei kommenteeri. Tagasisidet saame nende mänedžeridelt. On olnud ka kohtumisi artistidega, ideede esitlemiseks.

50 Centiga juhtus sedasi, et tegime talle ühe loo tarvis storyboard’i, kus New York põles. Nende management oli selle vastu, arvates, et tegemist on poliitiliselt ebakorrektse ja seetõttu ­riskantse ideega. Helistasime siis ükspäev, et uurida, mis saab, ja kuulsin taustal 50 Centi räuskamas. Ta hüppas lõpuks telefoni otsa ja karjus: No, no! Burn it! I wanna NY burning!!! Et pane aga tuli otsa! Et New York põleb maha, aga nende pimp-crew tšillib oma bitch’idega cool’ilt edasi.

Virkhaus saab kõne Dominikaani Vabariigist, kus Vellol on homme suur show.

"Mis mõttes sa ei saa tollist tehnikat kätte?” küsib Virkhaus ja hakkab üha ärevamaks muutuma. Telefoni teises otsas kostab kiire hispaania aktsendi­ga jutuvada. Selgub, et end seni kunstnikunimega Pablo Pau tutvustanud kohalik promootor sai Vellolt ekraanitehnika saadetise sel ainsal teadaoleval nimel. "Rodriguez on mu õige nimi! Pablo Rodriguez! We’re fucked!” muutub puhevil promootor emotsionaalseks.

Nii kulubki mõni hetk tulekahju kustutamisele. Firma ainuke põhikohaga töötaja – Casey McClain – lubab õhtul teatrisse minemata jätta, et abiks olla. Firmas on peale Casey veel viis poole kohaga töötajat.

Paljud inimesed mässavad klubides ja kontsertidel visuaalidega. Mis teeb sinu tööst unikaalse või kogunisti kunsti?

Loon disainielemente ja minu show’s liiguvad mu enda loodud kujundid. Mul on mitmesuguseid stiile ja hetkel köidavad mind fotoseeriad. Järjestan nii sadu iga pooleteist meetri võetud fotosid animatsiooniks. Üks mu visuaalmiksidest kannab nime Urban Organic Reality – see lahustab orgaanilised hetked linna kontekstis arhitektuuriliste elementidega. Nii et ma loon igasugu elemente ja seeriaid ning see teebki VJ tööst unikaalse: loome pildipalu, mida meile endile meeldib muusikasse mängida.

Midagi tähendavad need ka publikule. Arvan, et kui inimene ei suuda abstraktsioonist midagi välja lugeda, on see lihtsalt iluasi. Kui sinna on aga põimitud ka mingi sõnum – ka siis, kui see on kõigest tundmus –, on see juba tase kõrgemal. Ja kui sul on nii emotsioon kui sõnum ja seda sulle omases unikaalses stiilis, on see kunstivorm.

Kuidas sinust kui kunstitudengist sai visuaalide valvaja põrandaalustel pidudel?

Kümme aastat tagasi olid galeriid Chicagos surnud ja mulle see jama ei istunud. Kõik olid tollal Chicagos ­vaimustuses impressionismist ja mind ajas see oksele. I was over it! Üks impressionistide näitus teise otsa. Moodsa kunsti muuseum oli tühi ja seal rippusid samad vanad maalid… Wow – terve saal Frank Stellasid! Hmmm… Vaata-vaata, veel üks Mark Rothko – nii tore! Neis paikades polnud piisavalt tõelist kaasaegset kunsti ja see tõukas meid tavakunstist eemale uue areeni poole, kus inimesed seostusid tõeliselt abstraktse eksperimentaalse kunstiga, ja see oli underground scene ja elektrooniline muusika.

Kogu see tegevus on sul siiski rohkem taustategija korras. Kas sooviksid ise ka rohkem tähelepanu keskpunktis olla?

Esineda mulle meeldib.

Aga siis rohkem bändi võrdõigusliku liikmena või unistad solisti karjäärist?

Mulle istuvad mõlemad. On üritusi, kus esinen koos mitmete artistidega, nagu Rabbit in the Moon (Ameerika päritolu elektroonilise muusika bänd – aut.) ja DJ Sandra Collins (Virkhausi girlfriend, USA juhtivamaid nais-DJsid, mängib progressive house’i ja trance’i – aut.), kuid lõpuks tahaks ma, jah, ­täiesti oma show’d.

Bill Viola (maailma juhtiv videokunstnik aut.) või Bono oma?

Ma võtaks kombinatsiooni mõlemast. Viola ei tee muusikat ega esine oma installatsioonidega. Aga ma tahaks just live’is esineda, mängida suurele publikule nii muusikat kui pilti ja seda kõike oma voli järgi – ilma et ma peaks muusikute visiooni järgima.

Milline su tuleviku esinemisformaat – su oma show – siis oleks?

(Mõtleb veidi, kuid tundub, et tal on vastus  juba teada). Minust saab videomuusik. Ja mu pill oleks 3D valgusorel, mis väljastab koos muusikaga holograafilist pilti. See on mu unistus – mängida visuaalpalu, mille kujundid valguks üle publiku ja tekitaks mingeid emotsioone.

Su kodulehel on kirjas, et kui saak­­sid samastuda kellegi ajaloolise kujuga, oleks see ­Gandhi?

Mulle meeldib, mis ta inimeste jaoks te­gi. Ohverdas. Ta oli nagu meie aja Jee­sus. Ma arvan, et Jeesus oli võimas kuju. Nii et ma suudan tema kui tänapäeva Jeesusega samastuda. See mind paeluski.

LA üks populaarsemaid hobisid näib olevat iga sorti spirituaalne tegevus. On see sulle ka külge hakanud?

Hmm… Mu isa on ateist, teadlane – usu vastand. Mu ema on unitaar (protestantlik usulahk aut), ta on seda olnud palju ­aastaid. Ma arvan, et joogatund on mu kõige spirituaalsem praksis siin LAs. Mind religioon eriti ei huvita. Mulle meeldivad idamaised mõtted. Budism ja taoism. Arvan, et võiksin ükspäev olla ­taoistist unitaar.

Sinu sõber Kiino (Kiino Villand, artikli fotograaf, samuti eesti juurtega – aut.) ütles, et kui see Bushi-jama jätkub, siis kolib ta võib-olla üldse Eestisse elama. Ja kui seal ka jamaks läheb – tõmbub metsa nagu ta esivanemad metsavennad. Sul pole selliseid varuplaane?

(Naerab, aga muutub kiirelt tõsiseks.) Minu unistuste rahupaik on mõnel troopilisel saarel või Taimaal, Indoneesias, Lõuna-Ameerikas või isegi Mehhikos. Tore oleks Ameerikast väljaspool maja omada.

Olen terve elu olnud valmis evakueeruma. Üheksandast klassist saadik. Fuck America!

Ma lugesin juba kooliajal anarhistide kokaraamatuid, mulle istus selline värk. Ma pole kunagi päris omaks võtnud seda riiki, kus ma üles kasvasin.

Vello Virkhaus

Sündinud 1973, Rochester, New York, USA; elukoht Los Angeles

Isa Rein Virkhaus (sünd. 1938), keemiateadlane

Vanaisa Leonard Virkhaus (1910–1984), helilooja

Haridus: Chicago Kunstikool (The School of The Art Institute of Chicago), Bachelors of Fine Arts Degree, 1995

Kunstnikunimi: VJV2

Firma: V-Squared Labs, asutaja ja loovjuht

Tegevusvaldkond: video/digitaal/visuaal/multimeedia nii kunstis kui kommertsis

Suurimad projektid 2004–2005:

Coldplay "Speed of Sound” muusikavideo 2005 (visuaalefektid, live mix).

50 Cent, Anger Management Tour 2005 (20 visuaalpala, mis valmisid kahe nädalaga!)

Destiny’s Child World Tour, 2005 (viis visuaalpala)

Billy Idol "Screami” muusikavideo, 2005 (ekraanikunst, VJV2 live visuaalid bändiga)

Green Day kontsert 2004 ja Grammyde show 2005 (animakunst)

Gwen Stefani, L.A.M.B., muusikaauhindade show’d, 2004 (animeeritud taustavisuaalid)

Red Hot Chili Peppers, Euroopa/Jaapani tuur 2004 (kunstilised visuaaltaustad 11-le loole)

Varasemad suurkliendid: Korn, Jay-Z / Mike Tysoni kontsert, Bon Jovi World Tour 2003, Jennifer Lopez, Stone Temple Pilots, Beck, Ministry, Beyonce, Sting, Jane’s Addiction

Korporatiivkliendid: Apple, Nickelodeon, New Line Entertainment, MTV, Sprite, The Firm, Ogilvy & Mather, Coca-Cola, Blockbuster, Sharp jne

Olulisemad live performance’id 2004–2005:

Ultra Music Festival, Miami 2004 (visuaalmiksid)

SoCal 10 – 10 aastat elektroonilist muusikat, kunsti ja elustiili (pea­laval)

Armani Exchange / Armani moe-show, New York 2004 & Versace häärber Miamis 2005 (live visuaalid)

Sundance Film Festival, X-Dance Extreme Sports Film Festival 2005 (live mix)