Kuivõrd islandi saagad on Põhjamaade ja kogu keskaegse germaani kirjanduse tähelepanuväärsemaid panuseid maailmakirjandusse, võib nentida, et eesti lugeja on üpris õnnelikus olukorras: Rein Sepa tõlkes ilmus 1970 kapitaalne “Vanem Edda”, seda rida on viljakalt jätkanud Arvo Alas “Grettir Asmundripoja saaga” (LR 1982), “Njalli saaga” (Varrak, 2001) ning nüüd siis käesolev LR topeltnumber. Neile, kel saagade maailm veel avastamata, võib seda raamatut siiralt soovitada esmatutvuseks, saamaks mingitki pilti saagade stiilist. Samas on mõlemad siinsed saagad lühikesed ja varustatud põhjalike saatesõnade ning kommentaaridega, mis hõlmavad poole raamatukese mahust (kuigi üks leheküljepikkune peatükk võiks anda ainest tervele pikale romaanile).

Vanaislandi keeles oli olemas universaalne sõna “saaga” (saga I>), mis tähistas igasugust –  nii kirjalikku kui ka suusõnalist jutustust. Aga ka sündmusi. Ja kuna saagas kirjeldatavateks sündmusteks on kõige sagedamini relvastatud arveteklaarimised, siis võis saaga tähendada ka arveteõiendamist või taplust. Ükskõik, kas jutustust peeti tõepäraseks või valeks, nimetati seda ühtviisi saagaks. Saagade tõepärasuse üle vaidlemine on olnud aastasadu ajaloolaste ja kirjandusteadlaste asjaks ja selleks on kulutatud tonnide kaupa paberit. Islandlastel on muide olemas tabav vanasõna: “Iga unenägu täitub nii nagu seda seletatakse”. Lugeja jaoks kajastub aga saagades aegade eetika.