Viimased rahupäevad
Richard Overy „1939. Viimased rahupäevad“ Tõlkinud Kalle Kroon. Imeline Ajalugu 2014, 183 lk.
Richard Overy (sünd. 1947) on Briti ajalooprofessor, kes oma arvukates publikatsioonides on lahanud Teise maailmasõjaga seonduvat, keskendudes kord Kolmanda Reichi majandusele, Hitleri ja Stalini diktaatorlike režiimide võrdlusele, õhusõjale, liitlaste võidu põhjustele jne. jne. Raamatus „1939. Viimased rahupäevad“, mis ilmus ingliskeelses originaalis 2009, analüüsib ta Euroopa suurriikide diplomaatiliste püüdluste läbikukkumist, mis viisid lõppkokkuvõttes Teise maailmasõja puhkemiseni.
Hitler oli poliitiline mängur, kes Euroopas valitsenud mängureeglitega ei arvestanud. Tal õnnestus päris pikka aega Euroopa riikide erihuvisid ära kasutada ja takistada enda vastase ühisrinde tekkimist. Selleks tuli aga kaarte pidevalt ümber jagada, kus endistest vaenlastest said ootamatult liitlased ja vastupidi. Euroopa demokraatlikud suurriigid lootsid, et Hitler rahuldub võiduga mõnes väiksemate panustega partiis. Oli ju selge, et Esimese maailmasõja kaotanud Saksamaale olid võitjariigid liiga teinud ja tema territooriumiga naabermaid „premeerinud“. Hitleril olid aga üha tugevamad kaardid käes ja ta tõstis panuseid. Jõudes vaidlusaluste Poola alade hõivamiseni, oli ta kindel, et Suurbritannia ja Prantsusmaa ei ole valmis ka seekord tema vastu sõtta astuma. Kuigi mõlemad suurriigid olid Poolale andnud garantii ja lubanud sellest ka kaljukindlalt kinni pidada, pidas Hitler seda järjekordseks blufiks. Poola ise oli veendunud enda tugevuses ja kindel ka liitlaste toele. „Sõja muutis vältimatuks ennekõike Poola tahtmatus oma võimsale Saksa naabrile mistahes järeleandmisi teha,“ kirjutab plahvatusohtliku olukorra tekkimisest Richard Overy. Poola iseseisvus oli püsinud vaevalt paarkümmend aastat, nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liit olid huvitatud sellele lõpu tegemisest ja Poola järjekordsest jagamisest. Poola kriis ongi see keskpunkt, mille ümber Richard Overy „1939. Viimased rahupäevad“ sündmustik keerleb, peategelasteks Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa, vähemal määral ka Nõukogude Liidu ning Itaalia poliitikud ja diplomaadid. „Lõpptulemusena aga oli Poola reedetud sõjas täpselt nii, nagu oli Tšehhoslovakkia reedetud rahus,“ tõdeb Overy.
Lugedes Teise maailmasõja puhkemise eelsetest viimastest rahupäevadest, tekkivad tahtmatult paralleelid tänase olukorraga maailmas – kus jookseb praegu see habras piir, mil sündmuste areng muutub pöördumatuks. Loodetavasti pole see piir juba selja taga.
