Ordud on töötanud sajandeid, kuid miks pole nende töö viljad infoühiskonna ja reklaamiajastu taustal eriti silmatorkavad?

Katoliiklike ordude tööl Eestis hoiab silma peal Eesti Apostelliku Administratsiooni peavikaar isa Philippe Jourdan. Tema juures saavad katoliiklike ordude esindajad regulaarselt kokku.

Kõlistan Kadriorus Poska tänav 47, villalaadses majas asuva Vatikani saatkonna ukse taga. Avab brünett, õbluke preester.

"Peremees on seal," osutab isa Philippe Jourdan paavsti portreele oma ametikorteri külalistetoa seinal.

Seitse aastat Tallinnas elanud Jourdan räägib hästi eesti keelt, on sõbralik, tunderikas ja humoorikas mees. Ta väljendab oma soosivat suhtumist Ekspressi, tõstes lauale Eesti Ekspressi kirjastuse väljaantud "Üle lootuse läve", intervjuuraamatu Johannes Paulus II-ga.

"Sellest sümpaatsest prantsuse preestrist on saanud üks eesti katoliikluse sümboleid, autoriteete usuküsimustes. Isa Philippe näib olevat Eestis täielikult kodunenud ja ta ei kuulu nende hulka, kes kipuksid siit ära soojematele ja probleemitumatele maadele," kirjutab Toomas Abiline Eesti katoliiklaste häälekandja Kiriku elu 2002. aasta viimases numbris.

Lõuna-Prantsusmaal Daxi linnas sündinud baski päritolu (nagu jesuiitide ordu asutaja Ignatius Loyolagi), kuid terrorirühimitus ETA ettevõtmisi tauniv Jourdan on roomakatoliku kiriku kõrgeim esindaja Eestis. Paavsti nuntsius Eestis, Leedus ja Lätis peapiiskop Peter Stephan Zurbriggen resideerib Vilniuses.

Mis on katoliiklike ordude eesmärk Eestis?

Üks kiviraiuja ütleb, et raiub kive, teine, et teenib perele leiba, kolmas aga, et ehitab katedraali. Inimene võtab omaks religioossuse, kui näeb seda teiste inimeste elus. See on aeglane töö, aga sügav töö. Oleme õnnelikud ja truud oma teel. Kui tahame teenida, siis viljad tulevad.

Kui raske võib olla töötada rahvaga, kelle ikoonideks on Bornhöhe vaba mees Jaanus või vürst Gabriel!

(Kohustuslik koolikirjandus, viies klass, Eduard Bornhöhe "Tasuja", Jüriöö ülestõus leegitseb. Ülestõusnud siirduvad Padisesse tsistertslaste orduga arveid õiendama: "Lähme, näitame pappidele tuld põrguteele! Aitame kirikuhakkidel kloostri suitsus taevasse lennata."

Või tuletage meelde eestlaste lemmikfilmi "Viimset reliikviat". Pirita kloostriemand nuhtleb õnnetult armunud Agnest. Bornhöhe: "Piits vihises läbi õhu. Abtiss lõi esiotsa pikkamisi iga hoopi isuga maitstes, igat vermet valgel siidpehmel nahal salarõõmuga silmitsedes, iga verepiiska ahne pilguga imedes.")

Eestlastele seostub ordudega ebameeldivad asju.

Usutoomine tule ja mõõgaga! Aga ajaloolased ütlevad, et Mõõgavendade ordu polnud eestlaste esimene kokkupuude kristlastega. Neid oli ilmselt ka varem ja vägivallatuid.

Eestlastel on alati ristiusu suhtes jagunud mingit väikest trotsi.

Eestlaste jaoks on usk alati tulnud võõra võimuga, ristimine orduga, õigeusk venelastega, luterlus sakslastega. Leedulased lasksid end ristida hiljem, neil polnud usupuhastust, nad on tugevalt usklik rahvas.

Minu kodukohas olid asjad teistmoodi, seal oli Püha Martinus, legendaarne Gallia apostel, kõik armastasid teda. Püha Martinus on ainult üks näide sellest, kuidas Gallia võttis ristiusu vastu sõna ja armastusega.

Kas katoliku kirik ei peaks mõõgavendade tegude pärast eestlastelt vabandust paluma?

Juba Konstanzi kirikukogu ütles
1415. aastal, et see, mis sündis Balti rahvastega, polnud hea.

Miks ei võeta ette reklaamikampaaniat, et inimesi kirikusse tuua? Miks kirik reageerib nii loiult, kui ühiskond näib kristlikest väärtustest üha kaugenevat?

Kollektiivne aspekt on usuelus vähem tähtsal kohal, usk on muutunud rohkem isiklikuks asjaks, kuid on ikkagi väga tähtis. Seda näitab ka usuteemaliste arutelude rohkus internetis. Kirik ei tegele lobby’ga. Kampaania võib tekitada emotsionaalset poolehoidu, aga ei loo reaalset soovi elada selle sõnumi järgi.

Kas Torino surilina on Templiordu rituaallina?

Üks ordu, mis ei allu kaugeltki katoliiklikule administratsioonile, töötab Eestis veel – vabamüürlaste ordu. Sellesse ordusse on astunud tuntud Eesti inimesi.

Šoti vabamüürlaste kevadel eesti keeles ilmunud teos "Teine messias" väidab, et ühel tähtsamal kristlikul reliikvial, Torino surilinal, polegi Jeesuse keha jälg.

Vabamüürlased Christopher Knight ja Robert Lomas väidavad, et surilinal on templirüütlite viimase suurmeistri, 1314. aastal Pariisi tuleriidal oma hukkajatele needusi hüüdes kõrbenud Jacques de Molay keha jälg? Eestlane loeb ja mõtleb – ahhaa, miks kirik vaikib?!

Katoliku kirik pole ametlikult öelnud, et tegu on Kristuse surilinaga, on öeldud, et see on seotud Kristuse surmaga. Kirik on ütelnud, et see on parim Kristuse kannatuste ikoon, kannatuste pilt.

Inkvisiitor Imbert piinas Prantsusmaa kuninga Philippe Ilusa heakskiidul suurmeistrit, lõi ta Pariisi templirüütlite kindluses risti, kuid võttis surma lävel vaevleva mehe ristilt maha ja mähkis selle käepärast olnud Templiordu salarituaalis, elluäratamistseremoonias, tarvitusel olnud surilinasse? Ja tekkiski kujutis!?

Kas see on Leonardo da Vinci või de Molay pilt, see ei muuda eriti palju, krutsifiks on ikka krutsifiks. Isiklikult mina sooviksin seda, et see oleks Kristuse surilina. See on väga väärtuslik pilt ja see väärtus jääb niikuinii.

Saalomoni aegadest pärit apostellik põlvnemisliin olevat asutanud Templiordu, et Jeruusalemm tagasi vallutada ja Herodese templi alt iidsed ürikud välja kaevata. Kui Philippe Ilus lasi Templiordu hävitada, andsid ellujäänud oma rituaalid edasi vabamüürlastele ja peitsid need tarokikaartidesse.

Templiordut tuleb vaadata väga erilises ajaloolises kontekstis. Meil on sellest raske aru saada. Pühad kohad ja püha Jeruusalemm. Kui templirüütlid lahkusid pühalt maalt, oli nende eesmärk ära kadunud, nende vaimsus hakkas langema.

Vabamüürlastel on ateistlik liin ja ka deistlik liin. Respekteerime neid, aga meie arusaamad Jumalast, Kristusest, tõest on erinevad. Katoliiklane ei ole vabamüürlane.

Karl Ristikivi kirjutab oma "Viimses linnas" järgmist: "Igal aastal, sel ööl, mil viimne Templiordu suurmeister tuleriidale viidi, ratsutavad langenud rüütlite vaimud Templi matusepaigale. Nad kannavad sõjariistu nagu lahingusse minnes ja selgesti võib näha punast risti nende valgetel mantlitel. Esimene neist kannab ordu lippu, ja kui ta on jõudnud kabeli juurde, küsib ta valju häälega: "Kes vabastab nüüd Püha Haua?"

Ja siis vastab kabelist nagu kõmisev kaja:

"Ei keegi! Templit ei ole enam."

Eesti tüdruk, klooster ootab

Blond Eesti piiga Ilona põlvitab Viru-Jaagupi kiriku altari ees. Esimestes pingiridades palvetavad mustades rüüdes ordurüütlid. Rüüsid ehivad valged kaheksaharulised Malta ristid.

Bremeni ordu kapiitli liige Joachim von Einem loeb ette ordureegli. Virumaa tüdrukust Ilonast saab kohe johanniitide ehk hospitaliitide ordu liige.

Pole mitte 13. sajand, vaid 20. juuli 2003. Pärast teenistuse lõppu heidavad rüütlid endalt rüüd, neist saavad ülikondades härrasmehed, kes koos Saksamaalt kaasatulnud abikaasade ja lastega askeldavad õue kaetud kringli- ja kohvilaua ümber. Teiste seas Ilona, tumedal kleidil kaheksaharuline, mäejutluse kaheksat õpetussõna meeldetuletav ordumärk. Vastne ordu abistajanna sõidab aastaks Saksamaale õppima ja kavatseb kodukohas aluse panna kristlikule lasteringile.

Kui sajandeid tagasi ravitsesid johanniidid ristisõdades viga saanud kristlasi ja taplesid koos templirüütlitega saratseenide vastu, siis tänapäeval korraldab reformatsiooniga kaasa läinud ja 18. sajandil mõõkade kandmisest loobunud ordu heategevust. Ordu märgiga kiirabiautod julgestavad näiteks vormelite võidukihutamisi.

Eestis ajab johanniitide asja Roela mõisniku, maadeavastaja Ferdinand von Wrangeli järeltulija, Hamburgi jurist Peter Krienitz. Igal suvel kutsub rüütel Krienitz orduvendi Eestisse, Virumaa kirikutesse ja endataastatud Roela-Uuemõisa.

Mõisahoone altariruumis peab Krienitz ka külainimestele jutlusi. "Minule pole tähtis, palju inimesi seal käib. Tähtis on, et me oleme siin näinud imesid, tee leidmisi Jeesuse juurde."

Eestis töötab kümmekond vaimulikku ordut.

Tartu Tähtvere pargis võib jalutamas näha tšehhitaridest nunni Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kongregatsioonist, ülemõde Vojtecha Zikešova juhatab pargi servas töötavat Katoliku kooli. "Elame ja töötame eesmärgiga, et Eesti tüdrukud tuleksid kloostrisse. Meie ülesandeks on näidata, kuidas see elu käib," ütleb õde Vojtecha.

Tubli Modena Wilhelmi nõu järgi juba 1229. aastal Tallinna saabunud, võibolla esimesed eestikeelsed sõnad üles kirjutanud mustad mungad ehk dominiiklased on Eestis ka praegu kohal. Kunagise Tallinna suurima, Katariina kiriku, praeguse Müürivahe ja Vene tänava vahel, olevat legendi järgi pärast reformatsioonirüüstamist põlema pannud ordureeglist taganenud munk.

Vanast kloostrist on saanud muuseum, selle sildil istub ordu sümbol, rõõmus laiguline peni, tõrvik hambus. Domini canes, Issanda koerad.

Dominiiklaste eesmärk on rahvale jutlustada, kuulutada evangeeliumi, eestlasi nende seas praegu ei ole. Praegused kloostriruumid asuvad Katariina kiriku kooriruumi kohal.

Keskajal hiiepuid maha raiunud ja Tartusse gümnaasiumi rajanud jesuiite alaliselt Eestis pole. Saksamaalt käib vaimulikke harjutusi korraldamas isa Cristoph Wrembek. Kirjandust annab välja ühe esimese eestlasest jesuiidi Johannes Esto nimeline ühing.

Kuulsaim Eesti jesuiit enne Teist maailmasõda oli piiskop Eduard Proffittlich, kes suri Kirovi vanglas. Käimas on Proffittlichi kanoniseerimine.

Pirital avab kloostri ukse eestlasest õde Debora. Rootslanna Birgitta Birgersdotteri (u 1303–1373) asutatud birgitiinide ordu rajas Pirital kloostri 1407, 1577 põletasid Vene väed selle Liivi sõjas maha. 417 aastat hiljem tulid birgitiinid Tallinna tagasi, 2001 valmis uus klooster.

Õde Debora ütleb oma ordu kohta, et see ei saa mäda asi olla, mis nii kaua püsinud on. "Klooster pole õnnetute inimeste varjupaik ega koht, kuhu inimene varjub ilmakära eest raamatut kirjutama, vaid töö ja palve tasakaal."

Pirita kloostri preester Vello Salo kirjutab oma viimases interneti ringkirjas: "Tähtis on, et eestlased Neitsi Maarja oma südameis jälle sellele aukohale seaksid, mis temale Looja tahtmise järgi kuulub. Et sõna "Maarjamaa" eestlaste suus oma täie kõla ja mõtte tagasi võidaks."

Juhani Püttsepp

  

Püha Birgitta ja Ema Teresa meie seas

Jaakko Hallas annab ülevaate katoliiklike ordude minevikust ja tänapäevast

  

DOMINIIKLASTE ORDU.

Dominiiklaste ehk dominikaanide katoliikliku mungaordu (Ordo Fratrum Praedicatorum, OP, jutlustavate vendade ordu) asutas 1215 (kinnitati 1216) hispaania päritolu munk Dominicus (Domingo Guzmán). Rahvasuus on jutlustajavendi nimetatud ka Issanda koerteks (Domini canes). Dominiiklasteks hakkasid sageli  jõukate ja haritud perekondade liikmed, kuid kerjuslikku kasinust nõudev põhikord kohustas neid elama vaesuses ja kuulekuses. Vaimne eesmärk lähtub paavst Honorius III sõnust: “Kuulutada kogu maailmale meie Issanda Jeesuse Kristuse nime.”

Klooster valmistab dominikaanivenda ette jutlustajamissiooniks. Vastavalt ordu eesmärgile on enamik dominiiklasi preestrid, keda toetavad ilmikvennad (fratres cooperatores).

Ordurüü, mis antakse enamasti noviitsiaja algul, koosneb nahkrihmaga vöötatud valgest tuunikast, sama värvi skapulaarist ja kapuutsist. Peal kantakse musta lahtist kapuutsiga mantlit (cappa) – seetõttu on dominiiklasi kutsutud ka mustadeks munkadeks. 1232 sai ordu inkvisitsiooni juhtimise õiguse ning saavutas ühtlasi juhtkoha ketserluse- ja nõidadevastases võitluses. Vennad tegelesid laialdaselt misjonitööga ja edendasid haridust oma ülikoolides Bolognas, Kölnis, Oxfordis jm. Tohutu panuse katoliikliku teoloogia ja filosoofia arengusse on andnud dominiiklased Albertus Magnus, Thomas Aquinost ja Meister Eckhart.

Ka ehituskunstis etendasid dominiiklased märkimisväärset osa. Kirikud ehitati suured, et võimalikult palju inimesi mahuks jutlust kuulama. Keskajal olid neil kloostrid Tallinnas ja Tartus ning lühikest aega enne reformatsiooni ka Narvas.

Tänapäeval tegutsevad dominiiklased umbes poolesajal maal, liikmeid on 10 000 ringis. Ordul on ka naisharu.

Eestis kolm munka Tallinnas. Üks poola, üks valgevene ja üks vene rahvusest.

VÄHEMATE VENDADE ORDU (FRANTSISKAANID)

Frantsisklased ehk frantsiskaanid ehk minoriidid (Ordo Fratrum Minorum, OFM, Omin, vähemate vendade ordu) on esimene tuntuim ränd- ehk kerjusmungaordu. Vähemateks vendadeks hakkas Franciscus Assisist aastal 1210 kutsuma tema ümber koondunud vennaskonna liikmeid, kelle hulgas oli algul nii vaimulikke kui ka ilmalikke. Seda aastat loetaksegi ordu sünniajaks.

Franciscus oli rikka kangakaupmehe poeg, varanduse ainupärija, kuid ütles piiskopi ees avalikult lahti oma isast ja rikkusest ning tõotas abielluda Vaesusega, määrates niiviisi end ja oma kaaslasi alamate (minores), mitte ülikute (maiores) hulka. Mõne aasta pärast  rajas Clara Assisist (tänapäeval televisiooni kaitsepühak) Franciscuse juhendamisel ka frantsiskaanide naisharu ehk teise ordu (klarissid). Hiljem asutas  Franciscus ilmikutele kolmanda ordu – tertsiaarid (Tertius Ordo Franciscanus, TOF, kolmas frantsiskaani ordu).

Kerjusmunklus tekkis reaktsioonina kirikuelu ilmalikustumise ja ketserluse vastu.

Ordu põhimõtted nõudsid ristiusu tõdede õpetamist ja jutlustamist vaesemate inimeste seas, samuti hoolitsemist haigete eest. Frantsisklane pidi käima eelistatult paljajalu ja kandma halli või pruunikat kehva mungarüüd, mis oli nööriga vöötatud (seetõttu kutsuti neid eri maades paljasjalgseteks, nöörikandjateks või hallideks vendadeks). Frantsisklasteks hakkasid peamiselt vaesed ja väheharitud inimesed. Ometi olid nad väga populaarsed, kuna selgitasid usutõdesid rahvalikult, lihtsatele ja harimata inimestele arusaadavas keeles.

Nüüdisaja frantsiskaanluse moodustavad esimesest ordust hargnenud frantsisklased, konventuaalid (Saksamaal kutsutakse neid minoriitideks) ja kaputsiinid. Frantsisklasi on umbes 17 000, nad kannavad hallikaspruuni, sooja kliimaga maades ka valget ordurüüd. Musta rõivastatud konventuaale on umbes 4000. Kaputsiinide (üle 11 000) rüü on punakaspruun, kapuuts pikem ja teravama tipuga kui teistel. Edasi tegutseb ka teine ordu, kuhu kuuluvad klarissid ja naiskaputsiinid, ning tertsiaarid.

Eestis on frantsisklasi esmakordselt mainitud 1241, keskajal olid neil kloostrid Tartus, Rakveres ja Viljandis.

Praegu on kaks Poola rahvusest munka Ida-Virumaal Ahtmes. Enamik Virumaa katoliiklasi on poola ja leedu päritolu.

HALASTUSE MISJONÄRIDE ORDU (EMA TERESA ÕED)

Halastuse Misjonäride Ordu (Missionaries of Charity, M.C.) – eesti keeles kutsutud ka Tegeva Armastuse Saadikute vaimulikuks orduks ja Calcutta missioniks – asutas albaania päritolu Ema Teresa (Agnes Gonxha Bojaxhiu, 1910–1997) 1948 Indias Calcuttas. Paavst kinnitas ordu 1950. Aastal 1965 muudeti see vahetult paavstile alluvaks kongregatsiooniks, millel tänapäeval on keskusi terves maailmas. Nunnad tegelevad vaeste, vanurite, hüljatute, haigete ja töötutega, samuti paljulapseliste kehval järjel peredega, varustades neid toidu, riiete ja ravimitega. Meherammu nõudvad toimingud on jäetud misjonäride väiksearvulise vennaskonna hooleks.

1979 hinnati Ema Teresa ennastsalgavust Nobeli rahupreemiaga. Tõenäoliselt kuulutatakse ta tänavu sügisel pühakuks.

Halastuse saadikuteks pürgijad peavad olema 18–35aastased, positiivse eluhoiakuga, terve ihu ja meelega. Neil tuleb tundma õppida missioneerimispaiga keelt ja kultuuri.

Eestis neli nunna, üks Poolast ja kolm Indiast Tallinnas Ristiku tänaval, kes isa Philippe sõnul teevad väga head tööd kõige vaesemate inimestega.

PÜHIMA PÄÄASTJA P. BIRGITTA ORDU (BIRGITIINID)

Anno 1303 sündinud Birgitta Birgersdotter Rootsimaalt pani aluse Pühima Päästja Ordule (Ordo Sanctissimi Salvatoris, O.SS.S; kutsutud ka Ordo Sancti Salvatoris, asut 1370), mida hiljem, pärast asutaja surma (1373) ja kanoniseerimist (1391), hakati nimetama Pühima Päästja Püha Birgitta Orduks.

Lapseeas mehele pandud Birgitta jõudis enne lesestumist ja nunnaks hakkamist sünnitada kaheksa last. Pühakuseisus oli selles peres suisa päritav – ühest tütrest sai pärastine Vadstena Püha Katariina.

Birgitta pani kirja uut laadi reegli – segakloostri oma. Birgitta segakloostrid levisid peamiselt Põhjamaades ja Reinimaal. Viimastel andmetel on maailmas 66 birgitiinikloostrit, nunni olevat umbes 400. Vello Salo on kirjutanud, et 1976 taastati hääbunud meesharugi.

Birgitta on Rootsi kõrgeim kaitselmus. Birgitta oli nii religioosne visionäär kui ka praktiline poliitik  – asjata ei valinud Poola sõltumatu ametiühingukoondis Solidaarsus ta oma kaitsepühakuks. 1999 nimetati ta Euroopa kaaspatronessiks. Tänavu tähistatakse Püha Birgitta juubelit – 700 aastat sünnist. Mai-juuni vahetusel Vadstenas toimunud pidustustel ja juubelijumalateenistusel viibis ka meie president Arnold Rüütel. Uusim birgitiinide klooster õnnistati sisse märtsis – Havannas, Fidel Castro osalusel.

Eestis on üheksa Pirita kloostri nunna seas on ka kaks eestlannat: õde Debora ja õde Esmeralda. Kloostriülem ema Maria Patricia Telese on itaallanna, neli õde on Indiast ja kaks Mehhikost. Preestriks isa Vello Salo.

P. FRANCISCUSE III REGULAARORDU P. KANTALIITSIS FELIKSI KONGREGATSIOON (FELITSIAANID)

Kantaliitsia Feliks (Felice da Cantalice) oli 16. sajandil Itaalias elanud kaputsiinivend, kes hiljem kuulutati pühakuks.

Feliks oli väga vaga mees. Üle 40 aasta oli ta tegev ordu almusekorjajana. Öösiti magas vaid paar-kolm tundi, ülejäänud aja saatis mööda kabelis valvates ja palvetades. Pidev lihasuretamine mõjus tervisele – tihti vaevasid teda hirmsad kõhuvalud. Feliksil oli palju nägemusi Neitsi Maarjast ja Jeesuslapsukesest, ka olevat tal olnud võime tulevikku ette näha.

Feliksi eeskujulik elukäik läks südamesse 30aastasele poola kaputsiininunnale Maria Angelale, kes ilmalikus elus oli kandnud Zofia Truszkowska nime. 1855 asutas naine Varssavis Püha Feliksi õdede (Siostry Felicjanki) konvendi, mis kujunes tänapäeval üsna levinud ühenduseks – Congregatio Sororum S. Felicis de Cantalice Tertii Ordinis Regularis Sancti Francisci Seraphici, CSSF. Felitsiaanide põhimõtteks on, et Jumalat tuleb tunda, armastada, austada. 2400 felitsiaani tegutsevad paljudes maades haridus- ja kasvatusalal, tervishoius, sotsiaalhoolekandes.

Anno 1993, pisut vähem kui 100 aastat pärast surma, kuulutati Ema Maria Angela õndsaks.

Eestis kaks Poola nunna Narvas ja kaks Ahtmes.

JEESUSE PÜHA VERE ÕDEDE KONGREGATSIOON

Ristiusus on Õnnistegija verel eriline koht. Uskumus, et armulaualeib ja -vein muutuvad preestri pühitsustalituses Jeesuse Kristuse tõeliseks ihuks ja vereks, seadustati võrdlemisi hilja, alles IV Lateraani kirikukogul anno 1215. Samal ajal pärimustes ja rüütlikirjanduses esile kerkinud Pühas Graaliski on nähtud – Jeesuse verega täidetud karikat.

1815 rajas koka pojana sündinud ordupreester, nüüd juba poole sajandi eest pühakuks kuulutatud Gaspare del Bufalo Itaalias Congregazione del Preziosissimo Sangue

Sangvinistidele ehk verevendadele ja -õdedele on südamelähedased veremüsteeriumiga seostatavad kirjakohad Piiblis (1Mo 4:10; Ilm 5:9, 7:14 jt), nende litaanias kõlab äärmiselt sisendusjõulise kordusloitsuna igat värsirida alustav  “Jeesuse veri” ning lõpetav “Päästa meid!”.

Vereõed täidavad sotsiaalset ja missioloogilist kohust Ida-Euroopas ja lõunapoolkeral. Nad töötavad õpetajatena, lasteaiakasvatajatena, juhivad noorsoo-organisatsioone ja hoolitsevad haigete eest.

Eestis õde Mary Venard, kes on õpetanud lastele inglise keelt Vanalinna Hariduskolleegiumis ja Tartu katoliku koolis.

PÜHIMA NEITSI MAARJA PÄRISPATUTA SAAMISE ÕDEDE KONGREGATSIOON

Lähtub Püha Assisi Franciscuse Kolmandast Ordust.

Siinse ühenduse puhul viib otseliin Tartust Tšehhimaale Králíkysse. Aastast 1960 elavad seal Jumalaema mäel asuvas vanas kloostris nunnad, keda kohanime järgi tuntakse nüüd ka Králíky õdedena. Kongregatsioon asutati 19. sajandil. Teise maailmasõja eelsetel aastatel kasvas kogudus suuremaks ning osa nunnasid saadeti välismaale vaimulikku seemet külvama. Nii jõudsid mõned neist Tartusse ja Pärnusse. Nõukogude okupatsiooni tõttu sunniti enamik tšehhi õdesid Eestist lahkuma. Kolm jäid siiski paigale ja töötasid algul haiglas või lasteaias, kuni see neil keelati.

Králíky õdedel on paar-kolm ordumaja Tšehhis ja teist sama palju Slovakkias, üks Saksamaal ja teine Eestis. Oma aja pühendavad õed palvetamisele ja ligimeste teenimisele, tegelevad sotsiaalabi ja heategevusega ning töötavad koolides.

Eestis praegu kolm tšehhi rahvusest nunna Tartust. Ülemõde Vojtecha Zikešova juhatab Tartu katoliku kooli. Kongregatsioon on Tartus töötanud alates 1936. aastast. Õde Salvatora ja õde Celesta elasid üle nõukogude aja.

Allikad: Internet, Jaan Tamm “Eesti keskaegsed kloostrid” (2002), E(N)E jt teatmeteosed]