Loobusin hiljuti Facebooki kasutamisest ja kustutasin äpi telefonist ära. Põhjuseks oli lakkamatu „viimase võitluse“ ja „lahinguandmise“ mentaliteet. Viimaseks piisaks karikas sai see, kui kõigile tuntud eesti kirjanik hurjutas kõigile tuntud eesti heliloojat, et too pole kvalifitseeritud poliitilistel teemadel arutlema ning üleüldse tuleks muusika õppijatele ülikoolis rohkem ühiskonnateadusi õpetada. Piinlikumaks enam mu meelest minna ei saa, sest nagu juhtum õpetas, ei aita ka ühiskonnateaduste õppimine hoida elementaarset viisakuse taset, mis ometigi peaks olema intelligentse inimese esimene tunnusmärk.
Pidev kaevikusõda, üleskutsed „seakisa“ tegemisele on muutunud tavaliseks. Kuigi elementaarne kommunikatsioonitaju ütleb, et ära kunagi kasuta oma tegevuse kohta pejoratiivset kujundit, sest vastaspool võtab selle kohe üle ja hakkab seda sinu ründamiseks kasutama, on see taas kinnitust saanud.
Nagu sotsiaalmeediat uurinud teadlased on juba ammu välja selgitanud, ei sünni sotsiaalmeedia vaidlustes mitte mingisugust tõde. Otse vastupidi. Kumbki pool kaevub üha sügavamale oma seisukohtadesse ja vängemaks muutub vaid paha hais.
Seda nimetatakse radikaliseerumiseks, mille tulemusena vaid kõige tulisemad haisupommitajad mõlemalt poolt jäävad lõpuks võitlema. Võitu, nagu öeldud, keegi ei saavutagi. Kui tegu oleks tülitsevate lastega, siis tuleks lõpuks ema, kamandaks lapsed pesema ja magama ning kustutaks tule ära. Sarnast võrdlust on kasutanud ka sotsiaalmeedia uurijad, kes väidavad, et kui interneti (jutu)toas ehk kommentaariumis ei ole ühtegi „täiskasvanut“, siis läheb asi käest ära. „Täiskasvanu“ (moderaatori või lehekülje omaniku) roll kommentaariumis on ropendajad välja visata, nõmedused kustutada ja pidevalt meelde tuletada, et lapsed ei viibi üksikul saarel (vihje William Goldingi „Kärbeste jumalale“).
Ja üldse – „viimne võitlus“ ei ole kunagi viimane. Alati on ees veel uusi võitlusi ja „Ei sellepärast kustu päike, vaid paistab nii kui ennegi“*.
(*Refrääni esimesed read (kirjutise lõpus viimase salmi viimased read) rahvusvahelise töölisliikumise hümnist „Internatsionaal“, mida esimest korda esitati 1888. aastal. Levis proletariaadi hümnina üle kogu maailma. Muusika autor Pierre Degeyter, eestikeelse tõlke autor Hans Pöögelmann.)