Äärelinna tüüpilmesse kuuluvad eri sagedusega helid vaiksest visinast valju möirgamise ja hootiste koledate kolksatusteni, kui puujuur või kivi ette jääb. Kuskilt kostab neid hääli aina, keegi aina niidab muru. Sest muru on loomulik ja kohustuslik, kui sa juba oled aedlinna kolinud. Millega sa selle, maja-alusest üle jääva osa oma 1200 ruutmeetrist täidad? Minagi likvideerisin krundilt osa eelmise omaniku kartulimaast ja pikendasin muru. Muru rajamine pole lihtne, aga kui ta lõpuks kasvama hakkab, siis on põhivaevaks – no kui naadi- või võilillerünnakud välja arvata – niitmine. Iganädalane, või isegi tihedamini, kui põuda pole.


Hea lihtne füüsiline töö linnainimesele, kui ta just eriti moodsat veoratastega niidukit pole ostnud; hea võimalus päevitada, distsiplineeriv tegevus, kes siis tahaks naabri silmis jääda heinakasvatajast luuseriks?


Aga asja võib ka teistpidi võtta. Mis asja me niidame? Vanaema niitis jah palehigis oma heinamaad, aga tal olid loomad, kes tuli üle talve pidada. Meie viskame niidetu komposti või laseme niitmiskohal väetiseks muutuda.


Mis on meie muruniitmise tegelik motiiv? Ilumeel? Korraarmastus? Sotsiaalse pädevuse väljendamine? Katse olla naabrist parem või vähemalt sama hea kui kõik? Lapsepõlvest meeles kirjeldus inglise murust, mis võtab oma õige kuju paarisaja-aastase töötluse järel?


Palju õigeid variante.


*

Aga keskkonnasaaste väikestest plärisevatest ja vinguajavatest mootoritest?


Elektriraiskamine elektriniidukite puhul? Lihtsalt ajaraisk? Ka need asjad on enam kui olemas ja poleks ime, kui neist keegi veel varsti räägiks. Mulle meeldib kõrrelistele tuginev ja niitmist mittevajav aiakujundustrend, aga sellise aia loomine ja hooldamine on ilmselt keerulisem, mitte lihtsa niitja kirvetöö. Ja liiga öko tundub mulle ikka veel veider olla, kahtlustan konformismi.

*

Nii et nüüd välja niitma, kõhklustega, aga paratamatult.